korp! Vironia

Karl Ipsberg, esimene rektorite reas

Vahur Mägi
tehnikaloo õppetool

Täpsuse mõttes tuleb kohe öelda, et Karl Ipsberg ei kandnud kunagi rektori nimetust. Omaaegseid olusid arvestades poleks see mõeldavgi olnud. Küll valiti ta 16. augustil 1918 Eesti Tehnika Seltsi tehniliste erikursuste juhatajaks. Tänase tehnikaülikooli juured asuvad aga seal.
 
Pärast esimest valimist möödus tervelt seitse aastakümmet, enne kui ülikoolis uuesti rektori valimisteni jõuti. Kogu selle aja jooksul ei ole peale K. Ipsbergi ehitusmees enam ülikooli juhtinud.

Tema osa Eesti riigi tehnilise palge kujundamisel on võimatu üle hinnata. Ta on ehitanud esindushooneid, tööstusettevõtteid, raudteid, hoolitsenud eesti tehnikakeele arendamise eest ja pidanud tuliseid lahinguid kodumaise insenerihariduse nimel. Teotsedes hiljem eraettevõtjana ei pürginud ta kunagi mingiks rahajõmmiks, vaid elas perekonnale ja raamatuile, mida tal olnud muljetavaldavalt palju. Tema lemmikuks oli Goethe ning ?Fausti? teadnud ta peast. Oma lastele õpetas maastmadalast selgeks Homerose ?Odüsseia?.

Tema enda mahukas kirjatöö tehnika arengu kohta alates vana-Egiptuse rajatistest jäi aegade sunnil lõpetamata. Ta armastas muusikat ja ta kodu oli täis muusikat, eriti Beethovenit. Ei leidu ju palju peresid, kel toas kaks tiibklaverit. Mõlemat kasutati K. Ipsbergi lähedaste ringis hoolsasti, teiseks musitseerijaks sageli sõber Evald Maltenek, samuti auväärne TTÜ edendaja ja esimene prorektor.

PRIIUS KALLIS ANNE

K. Ipsberg sündis 3. jaanuaril 1870 Tartumaal Suure-Kambjal talumehe peres ja suri 27. juunil 1943 Venemaal Vjatka surmalaagris. Nende kahe daatumi vahele jäi teguderohke elu. Kui talle kurikuulsal 14. juuni ööl järele tuldi, laulnud ta äraviijate autos sirgeselgselt ?Priius kallis anne...?

Tartus reaalkooli lõpetamise järel asus ta Riia polütehnikumis ehitusasjandust õppima. Loobudes seal pakutavast via germanica?st sai temast esimese eesti korporatsiooni Vironia loojaid.


vironus Karl Ipsberg

Inseneriristsed tegi ta läbi Siberis Taga-Baikali raudtee ehitusel ja mujal kõrge raudteeametnikuna tegutsedes, olles vahepeal end täiendanud Šveitsis tunnelite püstitamise alal. 1911 sai rändamistest isu otsa ja K. Ipsberg tuli tagasi Eestisse.

Estonia teatri ehitusjuht

Vastastikune Krediitühisus kutsub ta oma Jaani tänavale kerkiva pangamaja ehituse tehniliseks juhatajaks, paludes ühtlasi enda peale võtta ka tööde juhtimine Estonia teatri- ja kontserdihoone ehitusplatsil. 31. jaanuaril 1911 võtabki K. Ipsberg tööjärje üle. Ta teeb viisakusvisiidi Toompeale kubernerilossi. Vastuvõtt on sõbralik kuni kuberner Korostovets kuuleb, et K. Ipsberg hakkab ehitama Krediitühisuse ja Estonia hooneid. Otsemaid võtab jutuajamine teise tooni. Jumalagajätul lausub kuberner, et nõnda tühise asja pärast poleks küll pruukinud Venemaalt siia sõita.

Kohe kui ilm lubab, lööb Estonia ehitusplats kihama. Kaevamistööd olid juba eelmisel suvel ära tehtud ning muld Tiigiveski täiteks minema veetud. Mai lõpul ulatuvad kontserdisaali alusmüürid maapinnaga triiki. Kehvad pinnaseolud (paiguti on tegemist vana vallikraavi põhjaga) nõuavad ettevaatlikkust ja tavalisest tugevamat ehitusviisi. Ka teeb arhitekt Armas Lindgren projekti ühtlugu parandusi.

Kuna ta ise valmistab kõik tähtsamad detailjoonised, tuleb K. Ipsbergil üsna tihti jalge alla võtta Helsingi-reis, et asjad sirgeks rääkida. Betoonitööd on Eestis veel võõravõitu, mistõttu need otsustatakse anda välisfirmadele. Siit algab K. Ipsbergi tutvus tuntud rootsi inseneri Ivar Kreugeriga.

Sügisel juhtub ehitusel õnnetus. Reaalkooli poolses otsas variseb osa müüri kokku, mattes enda alla mitu töölist, üks meestest saab surma. Kuberner nõuab ehituse katkestamist. Müürid on jõudnud juba kolmanda korruseni. Tehniline komisjon kontrollib üle kõik K. Ipsbergi poolt konstruktsioonide kohta esitatud staatikaarvutused.

Mingeid vigu, mis võinuks takistada ehituse jätkamist, ei leita. Etteheideteks pole niisiis põhjust, ometi ei kõiguta see kuberneri umbusku raudbetooni ja eestlastesse. Tema meelest muutub teras betooni sees malmiks, eestlasi aga kahtlustab ta raugematus separatismis.

K. Ipsberg antakse kohtu alla, kuberner austab istungit oma isikliku kohalviibimisega, tunnistajate ütlused ei tähenda midagi ning patuoinaks kuulutatud ehituse juhataja peab vastu võtma karistuse rahatrahvi näol.
Ühel päeval ilmub ehitusele Juhan Liiv, võtab riided seljast, laob need kivihunnikule ning palub kodumaalt andestust, et tal vaese mehena suurt midagi templi ehitamiseks annetada pole, kuid ta andvat, mis on. Linnavaht sunnib hullu kirjamehe uuesti riidesse.

1. novembril 1911 võib K. Ipsberg Estonia Seltsi juhatuse koosolekul teatada, et hoone müüritööd saavad nüüdsama läbi ja mõne nädala pärast on sarikad püsti. Tallinna suuremaid ehitisi on täiskõrgusesse tõusnud mõne kuuga.

Terve 1912 kulub sisetöödele. A. Lindgren nõuab täpset kinnipidamist projektist, mis meie avalikkuses tekitab nurinat -- hoone kippuvat hirmus soomepäraseks minema. Ka seltsi juhatus tõstab häält ja soovitab soomlastel Tartus käia, et need seal Eesti Rahva Muuseumis järele uuriksid, mismoodi õige eesti kunstimotiiv välja paistab.

Ega see kõik asjade käiku suurt muuda. Estonia katus tuleb põhjanaabrite tahtel roheline ja kivid selle tarvis tuuakse jällegi lahe tagant. Mööbli asjus A. Lindgren nii paindumatu pole. Selle valmistab M. Lutheri vabrik. Üht-teist tellitakse tisleritöötubadelt.

11. mail 1913 teatab K. Ipsberg viimaste konstruktsioonitööde lõpulejõudmisest, millega loeb oma ülesande täidetuks. Viimase lihvi saab hoone arhitekt Eugen Habermanni käe all. Augustis avab Estonia uksed. Ehitus koos sisustamisega on maksma läinud 811 416 rubla ja 12 kopikat. K. Ipsbergi töötasuks arvestatakse 3 482 rubla 62 kopikat. Sellest 2300 rubla tagastab ta Estonia osaühisusele, ülejäänu kingib Eesti Lastekasvatuse Seltsile. Oma rahva edenemisele kaasaaitamise pealt tema teenida ei kavatse.
 

VAJA ON HARITUD TÖÖJÕUDU

Majanduslik tõus sajandi alguses tõi järjest teravamalt esile haritud tööjõu nappuse. Väljapääsu nähti kommertskoolides, mida soovisid endale nii Tallinn, Tartu kui ka Pärnu.

Konstantin Päts laitis oma ?Tallinna Teatajas? mõtte maha ning soovitas kaaluda hoopis tehnikumi asutamist. Ärimehi sigineb igalpool, ehituse ja tööstuse tundjaid pole aga kusagilt võtta. Tallinna koolivalitsus asus samale seisukohale. Paraku selgus, et kergem on siiski hankida luba kommertskooli avamiseks, mille võib hiljem tasahaaval tehnikakooliks muuta. 1915 avaski Tallinnas uksed poeglaste kommertskool.

Lehemees K. Päts rõhus juba siis kõrgema tehnilise õppeasutuse vajadusele. Miks peab eestlane minema laevaehitust õppima teab kuhu. Sama lugu on ehituse, tehnoloogia, keemia ja majandusega.

EESTI TEHNIKA SELTS TEEB KÕRGKOOLI

1917 pani Tallinna hariduskomisjon Eesti Tehnika Seltsile ette võtta tehnikumi loomine enda peale. Selts nõustus ning moodustas õppekavade koostamiseks komisjoni, kuhu teiste tuntud inseneride, arhitektide ja tööstuse esindajate kõrval arvati ka K. Ipsberg.

Saksa vägede sissemarsiga 1918 veebruaris tõmbus linnavalitsus kooli ettevalmistustöödest tagasi ja ETSil tuli jätkata üksinda. 15. mail kokku tulnud seltsi peakoosolek kiitis komisjoni senise tegevuse õppekavade väljatöötamisel heaks. Et sügisel õppetööga alustada, otsustati eeltöid kiirendada.

Ferdinand Peterson on meenutanud, et komisjon tegi topelttööd. Seati kokku tehnikumi õppekava, kuid silme ees peeti kõrgemat tehnilist õppeasutust. Okupatsioonivõimud tehnikumi avamiseks luba ei andnud: sõjaaja olud olla liiga kitsad. Pealegi, kas eestlaste hõre haritlaskond nii keeruka asjandusega üldse toime tuleb? Õigem oleks astuda mõnda saksakeelsesse kooli! Viimaks nõustuti tehniliste erikursuste avamisega.
Ipsberg ? tehniliste erikursuste juhataja

Kursuste hoolekogu kogunes esimest korda 16. augustil 1918. Kursuste juhatajaks valiti K. Ipsberg. Järgmine samm oli osakonnajuhatajate valimine. Septembri alguses võis K. Ipsberg hoolekogule teatada, et juba 70 isikut on avaldanud soovi õppetöös osalemiseks. Kursused otsustati veel kord ajalehtede kaudu välja hõigata, ?kuna üldiselt on teadmata, et kursused peetakse sisuliselt tehnikumi programmi järele.?

Vahepeal saabus M. Lutheri mööblivabrikult nõusolek sealsete ruumide kasutamiseks. Hoolekogu vaatas need üle ja määras kindlaks ettelugemiste alustamise kuupäeva ? 17. september. Mõni nädal hiljem Estonias ETSi peakoosolekut juhatades tänas K. Ipsberg eesti rahvaülikooli selle raamatukogu seltsi käsutusse andmise eest. Lähema aja tähtsaimaks ülesandeks pidas ta hoolitsust emakeelse oskussõnavara eest.

Kuna kursusi võeti ajutise ja pealesunnitud vahelahendusena üleminekul tehnikaülikoolile, jätkas ETSi õppekomisjon tööd õppekavade kallal. K. Ipsberg kutsus peale tehnikameeste osa võtma ka füüsikuid, matemaatikuid ja teiste alade esindajaid.

1919 kirjastusühisuse Rahvaülikool välja antud ?Tallinna Tehnikumi programm? ongi selle töö tulemus.

Kool pidi ette valmistama diplomeeritud insenere, kelle õigused ja kutsealased kohustused taheti täpsemalt määratleda eriseaduses. K. Ipsbergi pärisosa programmist on ?Ehitusõpetuse? tsüklisse kuuluv kaheosaline raudteede kursus. Raudteevärgiga seoses loeti ehitajatele veel sildu, tunneleid ning vedurite ja rongide liikumise mehaanikat. K. Ipsbergi koostatud raudtee kursus läks sisse ka Asutava Kogu seadusandliku delegatsiooni poolt 14. mail 1920 vastu võetud Tallinna tehnikumi põhikirja. Üksikasjalikult lahtikirjutatuna leiame selle 1929 avaldatud teatmikus ?Tallinna Tehnikumi õppekavad?.

Raudteed on veel sakslaste käes, ent Ajutise Valitsuse teedeminister F. Peterson kutsub K. Ipsbergi riigi raudteede tegevust korraldama. Vahekord okupatsioonivõimudega on pinev. Tartus paiknev saksa sõjaväeline raudteevalitsus MED 11 ähvardab eestlaste lubamatud sekkumised nende õigustesse relvade abil maha suruda. Reisiliiklus Tallinna ja Tapa vahel pannakse seisma.

VÕITLUS RAUDTEE PÄRAST

K. Ipsberg astub ametisse 15. novembril ja sõidab kohe Tartusse pidama läbirääkimisi MED 11 komandöri major von Katheniga. Ehkki see süüdistab Eesti poolt kes teab mitmes surmapatus, jõutakse lõpuks siiski kokkuleppele, et meie raudteevalitsus hakkab end üles ehitama saksa ametkondade kõrval. Põhipunkt kokkuleppes on, et vedureid ja vaguneid Valgast lõuna poole suunata on keelatud. Samuti ei tohtinud sakslased ära viia raudteematerjale.

Raudteede ülevõtmine läks kiiresti, ehk küll sakslased leppest kinni ei pidanud, haarates kaasa, mis vähegi võimalik. Ka osa vedureid ja vaguneid veeres keelust hoolimata Riia poole. Siiski läks hästi, et kivisöevarud kohale jäid. Nendega sai rongid Vabadussõja päevil käigus hoida.

Kõigepealt võeti üle Tallinna raudteetehased, seejärel teed. Alates 9. detsembrist olid need Eesti käes ning kohe algas vägede vedu Narva. Tehastes hakati Johan Pitka näpunäidete järgi relvistama esimest soomusrongi. Kõik järgmisedki laiarööpmelised soomusrongid valmisid siinsamas. 27. detsembril annab K. Ipsberg ETSi tehniliste erikursuste juhatamise üle Herman Reierile.

VÕITLUS RIIGI PÄRAST

Vabadussõja esimestel kuudel tekitas sõjaväevedude korraldamine suuri raskusi. Paremad vedurid ja vagunid olid venelased ära viinud juba 1918 veebruaris, samas vaimus tegutsesid sakslased. Jaanuaris 1919 asus Eestis kõigest 22 töökorras laiarööpmelist vedurit ja 400 vagunit. Kõik ülejäänud vajasid parandamist, eriti vedurid. Mõnigi kord jäid raudteelased hätta sõjaväe nõudmistega, sest koosseise ei jätkunud ja pahandus oli suur. J. Laidoner kutsus K. Ipsbergi välja Pagari tänavale. Nagu viimane kirjutab, tapelnud ülemjuhataja kõvasti ja lubanud tagatipuks ta seina äärde saata. K. Ipsberg vastanud, et enne kui ta kuuli saab, tahaks ta ikkagi pisut nõu anda, kuidas asju paremini ajada.

Laidonerile meeldinud K. Ipsbergi ettepanekud ja ta määranud veel samal päeval operatiivstaabist ühe inseneri sõjaväe vedude eest vastutajaks raudteel. Edaspidi laabunud koostöö tõrgeteta.

Lahingute käigus lõhkusid enamlased taganedes valimatult teid, jaamahooneid, veetorne, sildu, sideliine. K. Ipsberg koos raudteevalitsusega liikus vägede kannul, et vähemalt hädapäraselt teid ja hooneid kohendada.

Eriti tuli vaeva näha sildadega. Purustatud sildu kogunes 60 ringis, neist üle 40 metallkonstruktsiooniga. Vastutusrikkaim oli Narva raudteesilla ajutine kordaseadmine. Sillatööd toimusid raudteeinseneride näpunäiteil ja nende projektide kohaselt. K. Ipsberg viibis ise Elva, Kabala, Piusa ja Lätis Koiva silla parandamise juures. Vastutusrikkamad ülesanded, mis raudteed Vabadussõja ajal täitsid, oli vägede paiskamine Narva alt Pihkva rindele, sealt edasi Võnnu alla Landeswehri vastu ja siis uuesti tagasi Narva rindele.

POLIITIKU TEE

1919 kevadel valiti K. Ipsberg Asutava Kogu liikmeks. Tartu rahukõnelustel kuulus ta eksperdina Eesti rahusaatkonda. Läbirääkimiste käigus arvati K. Ipsberg lisaks veel Jaan Poska juhitud rahusaatkonna majanduskomisjoni meeskonda. Hiljem, kui läks piiri tõmbamiseks Eesti ja Läti vahele, kuulus ta ka piirikomisjoni koosseisu.

Liiklusolude korrastamise võttis Ajutine Maanõukogu päevakorda 1918 novembris. Milline peaks välja nägema Eesti raudteevõrk, selle üle oli vaieldud varemgi, nüüd sai lugu ametlikuma jume. Leidus neid, keda ahvatles mõte jäävabast Kihelkonna süvasadamast, mis lubanuks hoogustada kaubavahetust Rootsiga.

See polnud aga mõeldav ilma Saaremaa ja mandri vahelise raudteeühenduseta. Veeretati koguni mõtet merealuse tunneli rajamisest Viirelaiu kaudu. Kuid see polnud ainus.

Agar sõnavõtja neis asjus oli Walter Rosenthal. Nimi ütleb meile vähe. Kuid mees muutub lähedamaks, kui lisada, et tegemist on Lydia Koidula õepojaga. Õppinud Peterburi teedeinstituudis ning tegutsenud teede-ehitajana Venemaal, mistõttu võttis Eestiski kõike laia kaarega.

Tema oponendiks oli K. Ipsberg, manitsedes toimima riigi võimalustele vastavalt. Austria-Ungari ehitas raudteid üle jõu ja pidi need hiljem prantslastele müüma. Eesti vajas kõigepealt teist teepaela Tallinna ja Tapa vahele, Narva ühendamist Kulgu sadamaga, Paide-Tamsalu teeotsa ümbertõstmist Tapale. Alles seejärel võis muule mõelda.

Ipsberg kirjutas: ?Igatahes seisab meie kodumaa uuel edenemise teel, mille juures see edenemine suurelt osalt meie raudteede väljaarenemisest äraripub, üheks kogu tegevuse põlluks selles sihis juure arvates ka sadamate ja maanteede parandust ja täiendust.?

1921-1923 oli K. Ipsberg teedeminister K. Pätsi ja Johan Kuke kabinetis, täites 1921-1922 ühtlasi ka kaubandus-tööstusministri kohuseid. Tema ettevõtmisel koondati ehitus ja liiklus teedeministeeriumi alla, pandi alus riiklikule põlevkivi- ja turbatööstusele. Sellesse aega jääb Eesti ja Läti vaheline leping raudteeliikuse kohta, mille esimesi vilju oli otseühenduse sisseseadmine Riiaga, ja suhete korrastamine Pärnu-Tallinn eraraudteega. Varsti võttis riik selle eraraudtee ostuseadusega oma hoolde. K. Ipsberg seisis ka Tallinn-Pääsküla elektriraudtee idee sünni juures. Baltimaade esimene elektrirong läks liinile sügisel 1924.

RIIK ARENEB KOOS RAUDTEEGA

1928 mais võttis riigikogu vastu raudteede arendamise seaduse, mille järgi kuulus laiarööpmelistest teedest esimeses järjekorras ehitamisele Tartu-Petseri ja kitsarööpmelistest Rapla-Virtsu liin. Eeltöödega hakati pihta juba samal suvel. Uute raudteede ehitusameti etteotsa kutsuti K. Ipsberg.

Esimesel suvel vedas ilm alt. Paljud kohad olid lakkamatute vihmade tõttu sügiseni vee all. See-eest järgmisel suvel tehti tööd mitme eest. Kui mullatöid Rapla-Virtsu teel ei olnud palju, siis Tartu-Petseri vahel kasvas nende maht arvatust tükk maad suuremaks.

K. Ipsberg ütleb Postimehele antud usutluses seal labidameestena iga päev keskmiselt tegevuses olevat 928 inimest. Keerukamaks ettevõtmiseks Rapla-Virtsu teel oli kivitammi ehitamine üle merelahe Virtsu lähedal, kus töötas üle 400 inimese. Rööpad Tartu-Petseri tee jaoks hangiti Prantsusmaalt. Tegelikult pandi need nõrkade teeosade tugevdamiseks maha Vägeva-Valga vahele ning uue tee ehitusele läksid sealt saadud vanad rööpad. Prantsusmaalt kavatseti osta ka kitsarööpmelisi vedureid, mis aga hiljem kokkuhoiu mõttes lasti valmis teha kodumaisel Fr. Krulli masinatehasel.

Nii Tartu-Petseri kui ka Rapla-Virtsu teed anti käiku 1931 talve hakul. Esimene osutus majanduslikult üllatavalt edukaks. Teine andis kahjumit, kuid ühenduse pidamine Saaremaaga lihtsustus siiski tunduvalt.

KAS EESTI ÜLDSE VAJAB OMA INSENERIKOOLI?

Tallinna Tehnikumi käekäik kujunes aga kariderohkeks. Kooli põhikirja sisse kirjutatud mõiste tegelik insener lubas mitmeid tõlgendusi. Puudus selgus inseneride kutseõigustes. Senised insenerid olid saanud väljaõppe välismaal, töökorraldus Eestis käis aga ennesõjaaegsete iganenud seaduste ja arusaamade järgi. Loomulikult häiris sellest sugenev määramatus tuleviku suhtes tehnikumis õppijaid. Lisaks seesmisele hõõrumisele kestsid rünnakud koolile väljastpoolt. Heideti ette lõpetajate vähest arvu, kaheldi nende oskustes, õppejõudude pühendumus polevat piisav.

1923 vastu võetud inseneride, arhitektide ja tehnikute kutseõiguse seadus tunnistas Tallinna tehnikumi kõrgõppeasutuseks. Sellest hoolimata lahvatas ikka ja jälle vaidlus selle üle, kas Eesti ülepea vajab oma insenerikooli. Kes soovib õppida, mingu välismaale. Isegi K. Ipsberg näib ajuti kahtlevat, on ikka inseneride tehnikum väikese riigi jaoks parim lahendus?

Kui aga riigikogu 1928 võtab vastu uue, tehnikute koolitamiseks mõeldud Tallinna Tehnikumi seaduse, mis ühtaegu tähendab surmahoopi inseneride tehnikumile, saab K. Ipsbergist kindlasõnaline kodumaise insenerihariduse eestvõitleja. Tehnilise Hariduse Edendamise Seltsi esimehena korraldab ta Tallinna raekoja saalis suurt tähelepanu äratanud ettekandeõhtu. Ta kirjutab: ?Neile, kes meie tehnilise hariduse küsimust on jälginud selle tekkimise ajast, on selge, et viga tuleb otsida asjaolust, et meie tehnilise hariduse korraldamine on olnud sarnaste isikute otsustada, kellele endile tehniline haridus niisama võõras ja tundmatu kui noorele insenerile hiina keel. Ei ole kunagi arvatud heaks kasutada asjatundjate abi, pastorid ja arstid peavad imelikul kombel endid sääraste küsimuste kompetentsemaiks otsustajaiks.?

Nõnda viidi kogu küsimus valele pinnale, mindi kõrvale sisulisest kaalutlemisest ja kukuti vaidlema kõrgema tehnikahariduse asukoha üle ? Tallinn või Tartu? Sedavõrd tõsise küsimuse lahendamisel ei tohi olla kohta kõrvalistel asjaoludel, vaid otsustada tuleb kainelt ning riiklikult. Otsuse tulemus ? iseseisev tehnikaülikool on igale haridusministrile monumentum aere perennius.

Insenerihariduse saatus tõusis päevakorda 1936 toimunud I Eesti inseneripäeval. Eesti majandus sammus tõusuteed. Ettevõtete tehnilise ümberseadmestamise ja oskustööliste väljaõpetamise kõrval tuli tõsiselt mõelda tootmise paremale korraldamisele ning juhtimisele, luues sel eesmärgil inseneridele uusi rakendusvõimalusi. Inseneripäev nõudis tehnilise kõrghariduse edasilükkamatut lahendamist. Tootmise kohandamine aja vaimule tähendas uusi, rangemaid nõudeid inseneride koolitamisele, selle tihedat sidumist tegeliku eluga. Aga viimase vajalikkust oli K. Ipsberg ju kogu aeg rõhutanud, sest ?muidu hallitab ettekantav tehnikateadus kogu oma jüngritega.? Samal sügisel ehitati tehnikumi varemetele üles tehnikainstituut, mis peagi sai endale ka pärisnime ? tehnikaülikool.