korp! Vironia

vil! Ernst Enno ühiskonnaliikmena

Tarvi Teder

Ernst Ennot mäletatakse väikest kasvu ja rahuliku mehena. Sageli kandis ta pruune või halle rõivaid, välimuselt oli ta tagasihoidlik. Koolinõunikuna käis ta kuni elulõpuni kehvalt riides. Väiksena oli aga tegemist väga aktiivse ning paigalpüsimatu lapsega, kes oli jäetud vanaema kantseldada. Vanemate usklikkus ning vanaema iseäralik maailmakäsitlus võivadki olla Enno rahumeelse iseloomu aluseks.

Enno tegeles Tartus ja Riias palju lugemisega. Isegi raamat „Tasuja” leidis koha ta raamaturiiulil. Enno hakkas üha enam erinema vaimsetelt omadustelt oma vanematega ning seetõttu otsis ta rühmitusi, kus saaks vabalt oma mõtteid avaldada. Suvevaheaegadel karjas käimise kõrvalt leidis ta Rõngus mõttekaaslasi, kellega sai raamatuid vahetatud ning hiljem ka nende üle arutatud. Üliõpilasena sai Ennol heaks eelduseks keeltetundmine, mis lubas tal oma lugemust suurendada välismaise kirjanduse arvelt ja ka raha teenida ajakirjanduses tõlketööga. Keeli õppis ta Riia Polütehnikumis oma eriala juures ning tegi ka 1904. aastal vene, inglise, saksa ja prantsuse keele eksami. Valga-perioodil omandas ta ka juudist kooliõpetaja Elias Katzi juhendusel heebrea keele ja 1920-ndatel Läänema koolinõuniku koha peal töötades rootsi keele.


vironus Ernst Enno

Tähtsaks võib pidada Enno arengus Valga-perioodile eelnenud üliõpilasaastaid Riia Polütehnikumis (1896-1905), kus Enno ei jäänud välja ka korporatsiooni tegevusest. Enno jäi silma oma erakliku ja enesessetõmbunud käitumisega, kuid korporatsiooni „Vironia” esimehena suutis ta ennast näidata osavõtliku juhina ja hea diskuteerijana. Ei leidunud teemat, milles Enno polnud võimeline rääkima. Peale õppimise ja teiste üliõpilastega vestlemise ei olnud Ennol asja Riia seltskonda, kuid ta oli suur üliõpilaste seltsi pooldaja. Enno oli karsklane, millele viitavad ka tema eemalehoidmised puhtkorporantlikest üritustest ülikoolipäevil ja koolinõunikuna peetud loengud Läänemaa Õpetajate Seminari organiseeritud karskusseltsi liikmetele. Isegi kui Enno ei joonud Riias, istus ta siiski seltskonnas, kus sai tihti nalja tehtud, kui ka vaieldud. Juba tehnikumis õppides oli Enno luuleind suur, kuid avalikult ta ei luuletanud.

20. sajandi vahetusel oli Valga muutunud tähtsaks linnaks, eelkõige tänu raudteele. Heal järjel oli ka seltsi- ja hariduselu (Cimze seminari traditsioonid). 1911. aastal avati Valgas „Säde” teatrimaja, mille avapidustuste nimekate osavõtjate hulka võis ka Ennot arvata. Suurt seltskondlikku läbikäimist ei harrastanud Enno ka Valgas mitte. Enno hoidus kõrvale poliitilisest elust ja jäi eemale kirjanduslikust liikumisest. Tema aeg kulus esmajoones tööle ja loometegevusele. Pangaametniku kohale sattus ta tänu oma endise koolivenna ja hea tuttava soovitusele Riia Polütehnikumist. „Enno oli juba üliõpilaspõlves Valga pangas praktikal, asjaajajaks. Oli Riia polütehnikumi „Veronika” (tegelikult „Vironia”) korporatsiooni liige, käis Valgas Põdra juures lõunatamas, ikka see korporatsiooni müts oli peas.” (Juhan Sarap) Valgas sai tööd ka Enno vend, Paul Enno, nimelt võimlemisõpetajana koolides. 1917. aastal hakkas Enno kohalikus kaubanduskoolis andma eesti keele tunde. Ennot oli alati huvitanud rahvahariduse edendamine, selles suunas jätkas ta oma tegevust Valga Rahvahariduse Seltsi esimehena. Kui 1919. aastal avati Valgas poeglaste ja tütarlaste keskkool, õpetas luuletaja mõlemas koolis eesti keelt.

Vähesed teavad, et Enno tundis elavat huvi ka lavakunsti vastu.  Juba 1909. aastal ilmus K. E. Söödi kirjastusel Tartus A. L’ Arronge`i komöödia „Hasemanni tütred”, mille oli tõlkinud E. Enno. Samuti 1911. a aprillis avatud Valga uue teatrihoone avatüki, dramatiseeringu inglise kirjaniku George Du Maurier’ romaanist „Trilby”, oli tõlkinud E. Enno. Tõenäoliselt tuleb tüki valikki tema arvele panna, kuna Enno tundis juba Riias olles suurt huvi sajandivahetuse moodsate saksa, prantsuse ja inglise klassikute ja samas ka nende luuleteoste vastu. Kirjandusmuuseumis on säilinud ka Enno enese viievaatuseline käsikirjaline näidend „Võitluse hoos”, mis küll lavale ei jõudnud, kuid andis üldise pildi Enno poliitilistest vaadetest ja isamaalistest mõtetest.

Linda Umalaste mälestuste põhjal kohtus ta Ennoga esmakordselt ühel 1918. aasta õhtul, kui tema õde, kes töötas samuti pangas, tuli koos Ennoga koju. Ennot tutvustati kui sõbralikku kaastöötajat ja tuntud luuletajat. Linda Umalas oli sel ajal 3. klassi õpilane ning sõja ja revolutsiooni tõttu oli kool suletud, seetõttu  käis ta eraviisiliselt õpetajate juures kodus. Seda kuuldes otsustas Enno samuti hakata saksa keelt õpetama. Saksa keele õpingud võtsid aset Enno enda kodus,  kahetoalises kitsas korteris, kus  ta elas koos oma abikaasa ja tütre Likiga. Hiljem andis ta saksa keelt ka krediitpanga juhatuse kabinetis, kus õppis ka Leonilla Kõiv. „Me olime saksa keeles nõrga võitu ja käisime krediitpangas Enno juures tunde võtmas. Koolis ta meile tunde ei andnud. See oli 4. klass, kus mina tol ajal õppisin – 1919. a. (Valga Eesti Tütarlaste Reaalgümnaasium). Lühikest aega, mõni kuu, käisime tunde võtmas, 4-5 oli meid, kes me käisime,” mäletab Leonilla Kõiv. Endisele õpilasele andis Enno enne Valgast lahkumist postkaartid luuletustega (vt. LISA 11), mis on siiamaani muuseumis hoiul. Postkaartidel on kujutatud lilli. Kaks postkaarti on trükitud enne I maailmasõda Šveitsis ning üks Sankt Peterburgis. Sankt Peterburgis trükitud postkaartil on kujutatud M. Kleveri maal  aastast 1911.

Ennot on kirjeldatud väga eeskujuliku ja sõbraliku pedagoogina. „Tema kõne valdas õpilasi, tungis hingest hinge ja äratas õpilastes oma õpetaja vastu sügavat usaldust, austust ja armastust. Nii oli kord klassis alati hea ja kui tund lõppes, tunti, et see on olnud väga lühike,” mäletab endine Valga pedagoog ja perekonnasõber Elisabet Fluss-Teaste. Ennole meeldis õpilastega vestelda. Õpilane Voldemar Oks mäletab, et ta tegi ükskord pahandust, kuid karistamise asemel olevat Enno öelnud: „Sulle ei sobi koerustükkide tegemine.”

Enno pühendas mõningatele oma luulehuvilistest õpilastele ka luuletusi. Õpilasele Liidia Handschmidtile kirjutati luuletus „Sütti, sütti, sära väike”. Linda Umalas koos klassikaaslastega olevat kinkinud Ennole kord roosa roosi ning järgmisel päeval oli Ennol valmis luuletus „Rõõm roosast roosist”. Ühel kevadel suri üks väike koolitüdruk, kellele Enno tegi mälestuseks luuletuse, mida kanti ette ka matustel: „Toome õied valges ehtes - ilus oled kevad”.

Enno koduks oli Valgas  J. Änilasele kuulunud punakaspruun kahekorruseline maja number 14. Enno elas teisel korrusel, sissekäik hoovi poolt. Sellel tänaval on pikk ajalugu:  Eesti Vabariigi algusaegadel asendati see tsaariaegse nimetusega Nikolai uulits Jaan Poska tänavaga (Eesti delegatsiooni juht Tartu rahu sõlmimise ajal 2. veebruaril 1920), nõukogude ajal Viktor Kingissepaga ja taasiseseivumise algul Ernst Ennoga. Linda Umalas teab rääkida, et Enno toas olid kollased kardinad, mis pidid looma päikesepaistelise sooja meeleolu, kui ta loomingulist tööd tegi. Voldemar Oks teab rääkida oma mälestustes, et ajalehes olevat kirjutatud, kuidas luuletuste loomise ajal Enno istunud paku peal nii, et tekk oli seatud üle pea.

Abikaasa Ella (Olga-Elfriede) oli väga kunstiandeline naine, kes on õppinud Kristjan Raua juures ning Valga-perioodil ka Helsinki Ateneumis, kuid ohverdas oma anded abikaasa toetamiseks. Enno toimetatud „Linda” (1905) ajal avaldati ka mõningaid joonistusi ajakirjas. Tema söejoonistus Ludwig van Beethovenist ripub tänasel päeval Haapsalu Maavalitsuse kirjandusmaja Ernst Ennole pühendatud töötoas, mis iseloomustab Ellat kui andekat kunstnikku. Üks põhjus, miks Ennost endast paljusid fotosid pole, on see, et ta tundis erilist antipaatiat nende suhtes, ta uskus, et pildistamine röövib osa inimesest, mis jääb pildi sisse ja annab vaatajale võimu inimese üle. Seetõttu esinebki ta enamustel grupipiltidel tagareas, esireas istudes on ta kössi ja vaatab altkulmu pildistaja poole. Kuna Enno ei sallinud pildistamist, ei olnud ta selle vastu, kui Ella teda joonistas (vt. LISA 10). Ella joonistas ka külalisi, isegi võõraid, kui nägi neis midagi huvitavat.

Enno ei osanud eriti rahaga ümber käia, kuid ometi jätkus tema sissetulekust talle enesele, vanemate ülalpidamiseks, venna Pauli võlgade tasumiseks, raamatute ostmiseks ja Valga-perioodil Ella õpingute jaoks Soomes. Edu ja kuulsus ei olnud kunagi Enno põhieesmärgiks, kuigi ta lootis jätta jälje oma elust. Haapsalus elas Enno majanduslikus kitsikuses, surres ei jäänud temast maha ühtegi krooni, ainult rikkalik raamatukogu.

Valgas on Enno meelde jäänud kui väikest kasvu ja rahuliku mehena. Seltskonna paremik suhtus aga sellisesse tõrksasse õpetajasse jahedalt. Kui 1919. aasta sügisel Enno Haapsalusse Läänemaa koolinõuniku kohale määrati, jäi tema lahkumine Valga kodanliku ladviku poolt tähelepanuta, rääkimata veel tänuavaldustest kohaliku rahvahariduse edendamise eest.

Enno valiti koolinõunikuks septembris 1919, kuid Haridusministeeriumis kinnitati ta tööle 1. aprillil 1920. Uuel kohal Haapsalus puudusid Ennol igasugused kogemused ja tema ettevalmistus revidendiametiks oli puudulik. Enno oli õppinud ju kaubandusteaduse eriala. Ainsa koolinõuniku tegevusvaldkond oli Läänemaal lai (alguses kuulus tema piirkonda ka Hiiumaa, Vormsi, Osmussaare, hiljem aga ainult Läänemaa), mis sundis ette võtma pikki ja väsitavaid reise saarte ja mandri vahel. Koolinõunikuna külastas Enno koole tavaliselt kaks korda aastas. Sügisel jälgis ta õpetajate tööd tunnis, koolikorda ja jooksvaid asju, kevadel aga õpilaste teadmisi emakeeles, matemaatikas ja ka saksa keeles. Revideerides istus ta vaikselt tagapingis ja segas tundi vähe. Haapsalu periood tõi aga Ennole halveneva tervise, rahapuuduse, kuna palk oli tunduvalt väiksem kui pangaametnikuna Valgas, ja ajapuuduse, mis tingis omakorda luuleproduktsiooni vähenemise. Enno oleks saanud majanduslikule olukorrale leevendust ja samas ka kodule lähemale, kui ta oleks vastu võtnud 1920. aastal Viljandi Kaubanduskooli direktori koha, millest ta aga loobus oma kohalike sõprade ja ilusa mereäärse looduse kasuks. Majanduslik olukord andis peres ikka tunda ja 1928. aastal üritas Enno pääseda tööle panka, kuid vabade kohtade puuduse tõttu tema sooviavaldust ei rahuldatud, kuid kriis möödus ja Enno jäi paigale. Isegi kui Enno loomisvõime näitas langusjoont, leidus tal Haapsalus palju kuulajaid laste seas. Tema lastelaulud said üldtuntuks 1920-ndate algupoolel „Laste Rõõm” toimetajana. Kaugematest sõpradest ja kirjanduslikest ringkondadest jäi Enno täiesti kõrvale. Kuigi ta tõmbus oma loometööle süvenedes seltskondlikust elust eemale, huvitasid teda siiski inimesed, kellega tal oli otsene kontakt. Isiklikest sõpradest jäi Ennole kõige lähedasemaks K. E. Sööt, kellega ta oli olnud oma elu jooksul tihedas kirjavahetuses.

3-aastasena nakatus Enno leetritesse ja tüsistusena sai ta kopsupõletikku, kuid suutis ellu jääda. Terve elu Ennot saatnud lapsepõlvest pärit nõrgad kopsud said saatuslikuks Haapsalus külmadel meretuulistel ametisõitudel, kui Enno haigestus 1934. aastal raskekujulisse kopsupõletikku. Erakuna Enno elas ja erakuna Enno suri – Ennot ei tulnud saatma ükski kirjanik, üheks põhjuseks võis olla ka valesti välja kuulutatud matusetalituse kuupäev. Luuletajaga tulid hüvasti jätma ainult omaksed ja sõbrad, keda Enno tundis, ning lapsed koolidest.

Enno surma-aastal 1934 püstitati tema hauale Haapsalu skulptori Roman Haavamäe valmistatud mälestussammas. 1957. aastal avaldati luuletajale lugupidamist monumendi püstitamisega mereäärsel Õhtu-Kalda puiesteel. Tema Haapsalu kodu on tähistatud ka vastava tahvliga. Valgas avati 1990. aastal Tartu skultpori Jaan Luige pronksist mälestustahvel luuletaja portree ja kirjaga: „Selles majas elas aastail 1909-1919 luuletaja Ernst Enno.”