korp! Vironia

Eesti panganduse isa – Eduard Georg Aule 130

M.Karmo

Eduard Aule sündis 28. detsembril 1878 Kabala mõisa aidamehe perre Viljandimaal. Õppinud mõisa kodukoolis, Viru-Nigula kihelkonnakoolis ja Tartu reaalkoolis (1897), lõpetas ta 1902. a Riia Polütehnilise
Instituudi kaubandusosakonna cand rer merc diplomiga.

Esimese laenu-hoiuühisuse rajaja


E. Aule võttis agaralt osa esimese Eesti rahaasutuse – I Tartu Eesti Laenu- ja Hoiuühisuse asutamisest ning oli aastail 1902–1907 selle esimene tegevdirektor ja ühtlasi esimene kutseline pangadirektor eesti rahaasutuses. Tartu Eesti Laenu- ja Hoiuühisusel läks E. Aule juhtimisel hästi – jõudsalt kasvas ühisuse liikmete arv ning asutus kujunes Eesti iseseisva majanduselu asjaomase kultuuri oluliseks teerajajaks. E. Aule oli ühistegeliku krediidiasjanduse üks tarmukamaid arendajaid, kes tähtsustas just ühistegelikku suunda ja kes sellesuunalise tegevuse edendamisel leidis mõttekaaslase ning toetaja ka Jaan Tõnissonis.

Krediidiühisuse juht


1905 oli Tartus asutatud ka esimene eesti krediidiühing – Tartu Vastastikune Krediitühisus, mille tegevdirektor oli E. Aule aastail 1907–1919. Rahvuslik rahandus vajas kujunemisjärgus just selliseid sihikindlaid töömehi nagu E. Aule, kes ladusid selle tähtsa majandusharu alusmüüre Tartus ja Eestis. Siit saadi eeskuju ja innustust üle kogu Eestimaa.

Tartus võttis E. Aule osa samuti Eesti Põllumeeste Seltsi tegevusest ning õpetas kaubandusaineid Tartu Kommertskoolis.

Toitlustusminister


15. (28). novembril 1917 oli E. Aule osa võtnud koosolekust, kus Maanõukogu kuulutas ennast kõrgeimaks võimuorganiks Eestis. Jaanuaris 1919 nimetati E. Aule rahandusministeeriumi esimeseks erivolitustega ametnikuks, talle pandi Tallinna Arvekojas riigikomissari kohustused ja ta lülitati arvekoja juhatusse.  1919. a veebruaris kutsuti E. Aule Ajutise Valitsuse kolmandasse koosseisu toitlustusministriks.

E. Aule kuulus ka Ajutisse Maanõukogusse ja Asutavasse Kogusse.

Eesti Panga president


7. märtsil 1919 otsustas Ajutine Valitsus suunata E. Aule ajutiselt Eesti Panga juhatusse, jättes ta samal ajal edasi ka toitlustusministriks.

Pärast Mihkel Punga lahkumist keskpanga presidendi ametist, määrati Eesti Panga presidendi ajutiseks kohusetäitjaks 2. augustist 1919 E. Aule, kes täitis neid ülesandeid kuni 7. oktoobrini 1921. 7. oktoobrist 1921 kuni 15. oktoobrini 1925 oli E. Aule Eesti Panga president, sisuliselt Eesti Panga esimene president ning keskpanga käivitaja.

Ettevõtja


Aastail 1925–1928 juhtis E. Aule direktorina Põhja Panka ja 1930–1932 Krediitpanka. Ta oli ka OÜ Mootor, kindlustusselts AS Hansa, OÜ Reisibüroo, AS Eesti Marmor, AS Tallinna Laevaühisuse ning Põhja
Kindlustusaktsiaseltsi juhatuse liige, samuti Tartu Eesti Majandusühisuse ja Eesti Vastastikuse Kindlustusseltsi asutajaliige.

Ühiskondlik tegevus


Kuid ameteid ja kohustusi jagus veelgi. 1923–1940. aastani kuulus E.Aule Eesti Olümpiakomitee juhatusse ning oli spordiühingu „Kalev" eluaegne liige. Ta lõi kaasa ka tenniseväljakute rajamisel Tartus ja Tallinnas ning korraldas korjandusi ja loteriisid Eesti spordiliikumise heaks. E. Aule oli samuti Tartu Eesti Põllumajandusseltsi kirjatoimetaja ja näitusetoimkonna liige, Tartu linnavolinik, Vabadussõja ajal pidas ta laekahoidjana silma peal Eesti Punase Risti komitee rahadel. Oli ka korporatsiooni Vironia üks asutaja ning juhatuse liige ja 1930. aastail korporatsiooni üliõpilasvanem. Lisaks oli E. Aule Tartu Pauluse koguduse rajamise ja kiriku ehitamise ajal nõukogu esimees ning kogu ettevõtte hing.

Eestist lahkumine ja varane surm


1941. a siirdus E. Aule kommunistide eest järelümberasujana Saksamaale. Pärast sõja puhkemist astus pangategelane kahe pojaga Saksamaal formeeritavasse võitlusüksusse, et tulla Eestit vabastama. Kahjuks ei saadetud nende pataljoni, vastupidiselt lubadustele, Eestisse ning E. Aule jõudis Tallinnasse tagasi alles 1942. a.

Aastail 1942–1944 töötas E. Aule Eesti Omavalitsuse majandus- ja rahandusdirektooriumi turukorralduse inspektori ametikohal. 1944. a. septembris viis põgenikutee E. Aule ja ta pere taas Saksamaale. Poeg Olgerd langes 1945. a. küll sõjavangi, kuid pääses Venemaalt 1950. a siiski elusalt Saksamaale tagasi.

E. Aule, keda on nimetatud ka Eesti panganduse isaks, suri 7. märtsil 1947 Goslaris Saksamaal, ebaõnnestunud operatsiooni tagajärjel tekkinud veremürgitusse.

Perest ja lastest


1905. a abiellus noor pangajuht saksa-prantsuse segaperekonnast pärit Sophie Aline Jenichiga, kes õppis kiiresti ära eesti keele, lõi agaralt kaasa naisorganisatsioonide töös ja oli pikki aastaid Noorte Naiste Kristliku Ühingu esinaine. Perre sündis viis last: Ilmar, Erik, Mary, Olaf ja Olgerd.

Tema lastest elasid Mary, Ilmar ja mag agr Olaf Rootsis, Erik USAs ning dr rer pol Olgerd Saksamaal. Aline Aule elas 1957. aastast kuni surmani 1971. a tütar Mary juures. Tänaseks on E. Aule lastest elus veel vaid Olgerd Aule, kauane Balti Seltsi president.

Aule perekonna liikmete sooviks oli pärast surma saada puhkama kodumaa mulda, seetõttu tõi poeg Olaf 1992. a. suvel urnid oma ema, isa ja venna tuhaga Eestisse.

Rahareformiks taas kodumaale


5. juunil 1992, pärast matusetalitust Kaarli kirikus, maeti E. Aule põrm koos abikaasa Sophie Aline (1881–1971) ja poja Ilmari (1906–1979) põrmuga ümber Rahumäe kalmistule. Perekonna rahula hauamonumendi autor on Herman Halliste (1938). Matusetalitusel pani Eesti Panga nimel pärja E. Aule hauale ka tollane Eesti Panga president Siim Kallas.

25. juunil 1997 külastasid E. Aule lapsed Ruth (1911–2000) ja Olgerd Aule abikaasaga esmakordselt taastatud Eesti Panka. Nad annetasid panga muuseumile isa rahakoti, näpitsprillid prillitoosiga ja
pabernoa, samuti legendaarse nahkkohvri, millega E. Aule olevat kunagi omal ajal kulda Londonisse viinud. E. Aule sugulased külastasid panka viimati 6. juulil 2000.