korp! Vironia

Korp! Vironia Tartu konvendihoone ajalugu

Rääkides Tartu majast, räägime tegelikult kahest ja poolest ehitisest. See poolik on tänavaäärse maja hoovipoolne tiib, kus vanasti asus korp! Vironia vapisaal ja mis sai sõja ajal tõsiselt kannatada. Praegu asuvad selles tiivas kontoriruumid. Lisaks asub hoovi peal veel teinegi hoone, mis kuulub korp! Vironiale. Nimelt maja aadressiga Lai 32. Ka seal asuvad praegusel hetkel kontoripinnad.


korp! Vironia ajaloolise konvendihoone esifassaad  Tartu linnas Lai tn 30

Minnes tagasi Põhjasõja päevile, tuleb meil tunnistada, et ega Tartu linnast palju järgi ei jäänud. Alles 1720-datest aastatest alates hakkasid uuesti kerkima esimesed ehitised. 1734. aastast pärineva revisjoniraamatu andmeil asus meie krundil puidust elamu, mille omanikuks oli kapten C. von Brandt. On selgunud, et majas oli tollal vaid 3 kambrit. Seega oli tegemist ühekordse majaga, nagu seda oli enamik tolleaegseid Tartu elamuid. 

1777. aastal oli krunt läinud juba kammerjunkur Hans Heinrich von Lipharti valdusesse. Liphart lasi krundile uue maja ehitada. Seekord juba kivist. Arhitektiks valiti ehitusmeister Peter Opel. Liphartid olid tuntud oma itaalialembuse poolest. Küllap see oli ka põhjuseks, miks ehitusmeistriks just see mees valiti. Oli ta ju koolitust saanud Peterburis itaalia päritolu arhitekti Trezzini juures. Tegelikult jäigi Lai 30 Opeli suurimaks tööks Tartus. Peale Tartu on tema töid võimalik leida Hiiumaalt Suuremõisast ning Käinast. 1780ndate aastate lõpul tekkisid Liphardil võlad ja nii läks hoone 1790. aastal kellegi W. von Loewise ja  edasi kellegi L. Schultzi kätte.

Juba eelpoolkirjeldatud XVIII saj pärinevale hoonele ehitati hoovipoolne tiibehitis. Põhjus oli  erakordne - seal pidi vastu võetama tsaar Aleksander I tema saabumisel Tartu Ülikooli taasavamisele. 

Ilmselt said Liphartid oma võlausaldajatega aja möödudes taas sinapeale. Igatahes läks kinnistu 1809. aastal tagasi nende perekonna kätte. Kohe sooviti alustada ümberkujundustega. Uute fassaadijooniste üle tekkis vaidlus Tartu raega. Kehtis ju tollal Liivimaal ülevenemaaline tüüpfassaadide nõue. Võib oletada, et luba siiski anti. Sellest annavad tunnistust nii stukklaed kui ka karniisid, millede autoriks võib pidada Fr. Bottat, kelle tööks on samasugusd komponendid ka Raadi mõisas. 

Liphardid ise elasid valdavalt välismaal. Nii olid Tartu maja alalisteks asukateks nende sugulase, ökonoomilise sotsieteedi presidendi dr. C. Ed. von Lipharti pere koos 9 teenijaga. Lisaks elasid sama katuse all veel kaks üürnikest üliõpilast. 

Küllaltki hästi kirjeldab ehitiste olukorda ja väljanägemist 1869. aastal koostatud tulekindlustusakt ja selle juurde kuuluv plaan. Selle järgi oli tänavaäärne elamu ehitatud tellistest ja omas kivikatust. Peatrepikojast viis puidust trepp teisele korrusele. Teise korruse tubadel olid stukklaed, mahagonipuust uksed ja parkettpõrandad. 

Tiibehitis oli plekk-katusega. Põhikorpuse ja tiibehitise vahele jäi võlvitud koridor, mis peaks kõigile Tartu majas käinuile tuttav olema. Selle kõrval paiknes kasvuhoone lilledele. Juurdeehituses paiknev saal oli tapetseeritud seintega ja värvitud laega. Sealgi paiknes üks mahagonist uks. Saali kõrvalruum oli tunduvalt luksuslikum. Seal oli seintelgi stukkdekoor ja võlvitud stukklagi, põrandal oli parkett. Tiibehitise alumisel korrusel asusid pesuköök, rullimistuba ja muud teenindava personali ruumid. 

1878. aastal lasi Liphart maja teise korruse ümber ehitada. Selleks palkas ta arhitekt C. Stavenhageni. Nii sai hoone välisilme, mis on ositi säilinud tänaseni näiteks laia katuseserva ja krohvraamides akende näol.

Meie jaoks on kindlasti määrava tähtsusega aastaarvuks 1921. Just siis ostis kinnistu korp! Vironia vilistlaskogu. Kuna hoone oli äsja lõppenud sõja päevil pisut kannatada saanud, tuli arvestada ümberehitustega. Nende käigus kavandati muuhulgas ülemise korruse ruumid ümber korteriteks. 

Vironia tänapäevani kasutusel oleva maja ost on jäädvustatud vastavas aktis järgmistes sõnades:

"Vironia" vilistlaste kogu (ka vilistlaskogu) kui ostja vahel on tänasel allnimetatud päeval (17. veebruaril 1923) järelkaalutud kokkuleppel sõlmitud ja kirja pandud järgmine ostu-müügileping, mis kohustav on ka mõlemate poolte pärijatele ja õigusjärglastele.

§1. Reinhold von Liphardt müüb ja annab üle tema päralt oleva, Tartus I hüpoteegiringkonnas krep. N 131 all Laias tänavas politsei N 30/32, osalt päris-, osalt kroonumaatüki peal asuva kivist elumaja, ühes kõigi manustega, vabana kõikidest selles lepingus nimetamata võlgadest ja koormatutest, korporatsioon "Vironia" vilistlaste kogule muutmatult ja kindlalt kokkulepitud ostuhinna kahe miljoni (2.000.000) Eesti marga eest.

Sellest ostuhinnast 170 000 marka tasus Vironia puhtas rahas ja võttis enda vastutusele ja enda maksta kinnisvaral lasuva obligatsioonivõla 20 000 rubla ehk 30 000 marka.


Tartu konvendi vapisaal pärast Vabadussõda (sai II maailmasõjas pommitabamuse ning hävis)

Müüdud kinnisvara üleandmine ostjale oli toimunud juba 20. septembril 1921. Ostulepingule kirjutasid alla 17. veebruaril 1923 müüja poolt Otto Wetter Rosenthal, elukoht Roela mõisas, kes toimis Reinhold Reinholdi p. Liphardti voliniku Evald Roberti p. Sterni poolt 1922. a. 11. aprillil väljaantud volikirja põhjal. Ostja poolt kirjutas lepingu alla August Kusta p. Jõudu, elukoht Tartus Kalda tänav 3, kes toimis korporatsioon Vironia vilistlaskogu eestseisuse voliniku Karl Unt'i poolt 19. mail 1922 välja antud volikirja põhjal.

Omaniku dr. Carl von Liphard'i (mitte -dt) Tartu kinnistu nr. 131 1887. aasta krundiplaan on Eesti Ajalooarhiivis fond 2381, nimistu 2, säiliku 790 leht 41. Krundi suurus oli 871,25 ruutsülda. Sama kinnistunumber 131 kehtis alates (vähemalt) 1887 kuni 1940 (ja oli hiljemgi kasutusel). Alates 1992. aastast aga peeti vajalikuks anda Eestis kinnistutele uued numbrid.

Maja kordaseadmise juures, mille sisustus oli tugevalt kannatanud Vabadussõja käigus, oli tugevasti tööl vilistlaskogu. Selle laekahoidja sai 1930. a. kevadel peetud vilistlaskogu koosolekul teatada, et maja peal pole enam ostu- ega remondivõlgu. Järgmiste aastate jooksul oli vilistlaskogu uuesti suurte remonditööde juures oma rahalise panusega.

Vironia palkas edaspidiste tööde tegemiseks arhitekt vil! Edgar Kuusiku. Tema poolt tehtust on ilmselt esimesena silma hakkavaks detailiks maja paraaduks. Kuusiku poolt oli projekteeritud ka majas asuv mööbel ja trepikoda.  

Väljastpoolt vaatleja silma köitis käsiloleval epohhil, nagu tänapäevalgi, esialgu maja üleulatav kelpkatus ja peaukse kohal asuv väike rõdu. Konvendi ruumid ise asusid maja teisel korrusel, kolmandal aga ohvitseride kasiino.  Neljas korrus ehitati ENSV ajal.

Sõdadevahelisel Vironial oli ruume külluses. Nagu mäletavad konvendi liikmed viimastest rahuaastatest, asusid akendega vastu Laia tänavat vilistlastetuba, lugemistuba ja söögituba. Samal korrusel, kuid maja keskel, asus nn. väike saal, kust viis puupaneelidega koridor suurde konvendisaali. Konvendisaalis asus mälestustahvel kuue Vabadussõjas langenu nimega ja muidugi konvendi vapp. (Riia-aegse vapi asemel pandi aukohale kujur Starkopfi pirnipuust voolitud kunstitöö.) Sama saali seintel olid tahvlid Eesti Korporatsioonide Liitu kuuluvate organisatsioonide, Eesti Üliõpilaste Seltsi ja välismaiste sõprusorganisatsioonide Arkonia, Welecja, Selonia, Talavia värvidega.

Suure konvendisaali kõrval asus kolm tuba. Esimene oli eestseisuse tuba, mis sisustati arhitekt vil! Edgar Kuusiku poolt kujundatud moodsajoonelise kirjutuslaua ja kappidega. Edasi tuli paukimistuba, kus õpetati nendele rebastele, kes olid end mensurantideks kuulutanud, rapiiride käsitamist. Kolmandaks toaks suure saali küljel oli raamatukogu. Selle riiulid ulatusid umbes rinnani võimaldades kasutamist ilma redelita. Köited olid nummerdatud, kuid kartoteeki ei olnud. Kes raamatu laenas, kirjutas vastavad andmed samas toas asuvasse registrisse. Ehkki, nagu mäletab vahetult ennesõjaaegne põlv, domineeris eesti keel, leidus ka saksa- ja venekeelset kirjandust. Sisu poolest oli raamatukogu pigem ilukirjanduslik-populaarteaduslik kui teaduslik.  Tõsisemaks akadeemiliseks tööks kasutati ülikooli raamatukogu. Raamatukogu umbkaudne suurus viimastel rahuaastatel on aimatav selle järgi, et sunniviisilisel üleandmisel Tartu Ülikoolile 15. augustil 1940. a. oli ENSV akti (praegu talletatud Eesti Ajaloo Arhiivi) kohaselt 1238 biblioteekari inventariraamatusse märgitud köidet ja veel seitse inventeerimata köidet. Nende seitsme hulgas on üks venekeelne, üks nähtavasti soomekeelne ning üks ("Glossary of academic terms") ingliskeelne.

Konvendisaali taga asus veel katusega kaetud lahtine rõdu, kus toimusid kevadised koosviibimised. Rõdult pääses konvendiaeda. Vasakut kätt asus põline kastanipuu, mis oli õitsajal eelistatud kohaks piltide tegemisel.

Pärast korporatsioonide ja muude tudengiorganisatsioonide keelustamist oli maja vaheldumisi  erinevate peremeeste ja muuhulgas ka sõjaväe käsutuses. 1944. aastal anti hoone Tartu Riikliku Ülikooli bilanssi ja sealt edasi 1951. aastal EPA käsutusse. Nn "EPA perioodil" tehti hoones mitmeid ümberkorraldusi: muudeti uste asukohti, ehitati vaheseinu jm.