korp! Vironia

Vil! Aadu Ritso oma tudengipõlvest Vironias

Juhtus nii, et minu rebaseks vastuvõtmisel kogunes rohkesti neid, kes soovisid kneipida, puudusid söögilauad ja sakusmendid. C! Q!-l oli ka Eesti Lihaekspordi direktor vil! Mardo Jaldre. Ta võttis kaasa mõned rebased ja sõitsime Lihaekspordi ruumidesse, siin oli töölaudadel palju mitmesuguseid konservipurke, millest valisime vajaliku. Oli vali käsk, et võetud asjade nimekiri oleks korrektne. Kusagilt saime veoauto ja C! Q!-l oli lõbu laialt.

Konvendi koosolekul istus eestseisus vapi all. Kellahelin - "palun asja juurde jääda". Hääletamisel küsiti, kes selle poolt on, palun istuma jääda, vastuhääletajad tõstsid kätt. Koosolekuid peeti Tartus ja Tallinnas esmaspäeviti.

Õlleõhtud olid Tartus laupäeviti kell 8, Tallinnas vilistlaskogu soovil reedeti algusega kell 8. Keskööst alates võis olla vabamalt. Õlleõhtutel olid õlu, juust, või ja oad tasuta. Laual olevad kummitihendiga portselankorgiga õlle- ja limonaadipudelid seisid kinni, teistel tuli tammekoore või kroonkork enne pudeli lauale asetamist eemaldada. Rebased pidid jälgima, et laud oleks korras ja et seal ei oleks tühje pudeleid. Eelistati juua vaadiõlut. Massiivsetes tammepuust vaatides seisab õlu suure surve all, on maitsvam ja odavam. Tellitava vaadi suurus sõltus ühe õhtu oletatavast vajadusest. Saku Õllevabriku direktor oli vil! Elmar Urov (c. 1929/II). Õllevaadid olid suletud tugeva korgiga.

Õlut joodi pikkade nägusate, puhaste, kuid ilma linadeta laudade ääres. Õlleshoppenid käisid lauas ringi paremalt vasakule, sõltuvalt seltskonna suurusest ja joogijanust võis neid olla üks või mitu. Iga kord enne joomist tõsteti shoppen laualt ja öeldi vasakpoolsele naabrile "tervist" või "prosit - legalish-kurish - ad libitum". Naaber võis selle vastu võtta või ka mitte, sest alkoholijoomise sundust Vironias polnud. Kui naaber polnud õllesõber, pöörduti järgmise naabri poole. Kui peale joomist oli shoppenis õlut küllalt, anti see edasi. Kui aga shoppen oli tühjavõitu, valati pudelist juurde või anti see rebasele vaadist täitmiseks. Õllelauas õpetati ja aasiti rebaseid, aeti mõnusat juttu. Tehti kantuseid. Õllelauas tunti end vabalt ja lõbusalt. Kuni keskööni võis laulda ainult eestikeelseid laule, mis olid cantuse-raamatus, peale kella 12 võis laulda ka võõrkeelseid. Enam levinud olid saksa-, vähem ingliskeelsed laulud. Samal ajal kehtisid kindlad kodukorrareeglid, nendest üleastumisel karistati "sisseandmisega". Karistuseks antud klaas õlut või limonaadi tuli rebastel tühjendada nurgas. Kehtis range vanuse austamise printsiip. Rebastel tuli mõnikord ühe õhtu jooksul nurgas käia üsna mitu korda.

Rebaste aasimise peamiseks sihiks oli nendele seltskondliku lihvi andmine. Aeti väga keerulist juttu ja kui seltsivenna ütlusi võis pidada rebase väärikuse haavamiseks, pidi viimane sellele reageerima. Vastasel korral saadeti ta nurka. Kui rebane tunnetas, et tema au on riivatud (või ka mõni vanem semester), tõusis ta püsti ja deklareeris: seltsivend see ja see, oled välja kutsutud, ja lahkus ruumist, sest parted ei võinud ühes ruumis viibida. Väljakutsuja valis endale kuramaatori, kes läks väljakutsutu juurde ja paljus teda määrata omapoolne kuramaator auasjade lahendamiseks. Partede kuramaatorid leppisid kokku erapooletu suhtes ja nende vahel toimus arutelu, mis lõppes tavaliselt sellega, et auhaavaja pidi vabandama ja protseduur lõppes käesurumisega. Tõsised auhaavamised oma liikmete vahel läksid korp! Vironia aukohtusse või kaasvõitlejate tülid ka Eesti Korporatsioonide Liidu (EKL) Aukohtusse, viimane võis mõista ka mensuuri pidamise, juhul kui parted tunnistasid end mensurantideks. Minu coeter'idest pidas mensuuri maha ainult Elmar Kõiv. Praegu elavatest Vironia kaasvilistlastest on mitu mensuuri maha pidanud Oskar Põder.

Rebaste füüsiliseks karastamiseks ja auasjade lahendamise õpetamiseks mensuuri teel olid pauktunnid. Tallinnas peeti pauktunde vapisaalis (Tartus oli selleks spetsiaalne pauktuba) tavaliselt enne õlleõhtut. Alguses õpetati rebaseid end rap iiriga kaitsma passiivselt, s.o. ilma vastulöögi õiguseta, hiljem peet i aga rapiiriskandaale.

Tallinnas võtsid pauktunnist osa ka vilistlased ja "vanemad semestrid" Oskar Põder, Gustav Simulson, Ottokar Schreitmann, Herbert Kaarmann, oldermann Mihkel Tasur jt.

Rapiirilöökide alla sattuv pool või pooled võtsid maha kuued ja ajasid selga tugevast presendist hamed. Pea ja näo kaitseks oli kape - suur ja tugev nahkkiiver, kätte tõmmati armeeritud kinnas, mis ulatus peaaegu õlani. Pauktundides kasutati nüri teraga rapiire (mensuuril aga teravaid kui habemenuga). Passiivse kaitse puhul hoidis rebane rapiiri, tera ülespoole ettesirutatud käes, seistes ise küljega pealelööja suunas. Selles asendis pidi ta end kaitsma vastase rapiirilöökide eest. Smissi (sisselöögi) korral jäi rindkerele sinine vorp. Rapiiriskandaali puhul oli löögiõigus mõlemal, kuid rapiiridega varustatud sekundantide valvsa pilgu all. Auasjade lahendamine mõõgaga on järk-järgult oma aktuaalsust kaotanud.


Paukimistund kevadel 2008.a Tartu konvendis

Kord sain rapiiriga võimsa hoobi vastu rinda, pealtvaatajate imestuseks jätkasin rahulikult enda kaitsmist. Pealelööja vil! Oskar Põder küsis mult, kas mul valus ei olnudki. Vastasin eitavalt. Suur oli aga mu üllatus järgmisel hommikul - pistnud sõrmed ülemisse vestitaskusse, leidsin sealt klaasikillud. Smissi võttis vastu minu kahekordne taskupeegel, mida tolle aja kombe kohaselt kanti vestitaskus.

Peale õlleõhtu ametlikku osa läks kella 12 paiku enamik sv! sv! koju. Minu tee kulges üle Vabaduse platsi ja Komandandi tänava Toompeal Söörensi tänavale. Teekond oli parajasti nii pikk, et oli mõnus magama minna. Tänaval liikusime vaikselt, vahel juhtusid ka mõned naljakad seigad. Viktor Rikken armastas Linnaraamatukogu ees gaasilaterna posti otsa ronida ja valgust vähemaks reguleerida. Karl Feierbach tegi autoga Vabaduse platsil vigursõite jne. Osa nooremaid vilistlasi, Ülo Maramaa jt., armastasid Vabaduse platsil olevat "Gloria" öölokaali külastada.

Osa C!Q!-le jäänutest armastas maitsvat õhtusööki süüa. Vanemad vilistlased - Eduard Aule (asutajaliige 1897), Oskar Amberg (asutajaliige 1899), Johan Sihver (c. 1904/II) jt. - armastasid sakramendis konjakit maitsta. Nemad jõid peamiselt Prantsuse marke: Hennessyt, Martelli, Bisquit'd, hind 20 kr. kolm veerand liitrit. Kuna olin paljudega tuttav onu ja isa kaudu, olin sageli selles seltskonnas.

Pühapäeviti korraldati C! Q!-l kella-viie-teeõhtuid, millest võtsid osa ka vilistlased oma abikaasade ja pruudiikka jõudvate tütardega. Oli tore vaadata, kuidas alguses hakati käima patsidega, siis mõne aja möödudes ilmuti lokitud peadega. Teeõhtuid korraldasid vilistlaskogu naiskomisjoni liikmed. Eriti on meelde jäänud vil! Elmar Tambeki (c. 1921/I) ja sv! Karl Wariku (c. 1918/II) abikaasad, kes olid teeõhtute korraldajad ja pärisid meilt igasugu asju. Elmari poeg oli ülikooli astumas, seega tundis ema huvi, mis seltskonda ta satub. Teeõhtutel istuti pikkade maitsekalt kaetud laudade ümber ja löödi vil! V. Sellingu kingitud raadiogrammofoni saatel vapisaalis tantsu.

Sagedasti võtsid teeõhtutest osa vil! vil! Jakob Roonemaa, Anton Teetsovi, Nikolai Viitaku, Edmund Schiferi jt. perekonnad.

Kuna Tartus toimusid ka mitmed muud üritused, millest osavõtt oli vajalik, tuli seal käia kord või kaks semestris. Tavaliselt sõitsime, vaatamata tema kallidusele, Tallinn-Berliin kiirrongi teises klassis, kuna kolmandas klassis ei tohtinud tekliga sõita. Sõitsime grupina ja jõudsime Tartu just C! Q!-le mineku ajaks. Rongi oli sageli saatmas Eesti Raudtee ekspluatatsiooniameti ülem vil! Elias Kasak (c. 1932/II).

Iga liikme surma puhul kuulutati välja lein ja konvent võttis enda peale matuse korraldamise. Algselt paigutati kadunute juurde frakkides särpide ja rapiiridega varustatud kuuest seltsivennast koosnevad ööpäevased valved, hiljem tehti seda ainult matusetalituste ajal. Minul tuli paaril korral olla tsiteerimisõigusega matusekorraldaja. Viimaseks kujunes vil! Vabadusristi kavaleri kolonel Artur Perna matus, mille rongkäik 1940. a. mais kulges jalgsi Vene tänava C! Q!-lt Rahumäe kalmistule.

Vironia lipu transpordiks ja matuste korraldamiseks sain tavaliselt vilistlaselt Oskar Kersonilt lahtise auto. Vil! Artur Perna suurejoonelise matusega oli mul palju muresid, mis algasid Vene tänaval C! Q! ees matuserongi rivistamisega ja kulmineerusid Rahumäe kalmistul kaitseväeüksuse ja lippude rivistamise, pärgadepaneku järjekorra määramise ja muude tseremooniatega. Eluajaks on meelde jäänud, kui olin C! Q!-le tagasi jõudnud ja kadunu mälestuseks napsuklaasi tühjendanud, kuidas mu pinge langes ja võisin end tunda sõprade ringis rahulikult - kõik oli ju läinud ilma suurte viperusteta, kogemustepagas tuli aga suur. Sel perioodil ilmus Tallinna spetsiaalne matuseauto ja tekkis üldine arvamine, et edaspidi sõidame autodega.

Regulaarselt toimusid rebaste ja pärisliikmete külaskäigud jõukamate vilistlaste juurde. Palju kõmu tekitas 1936. a. toimunud külaskäik vilistlaskogu esimehe, dipl. ing. vil! Konrad Mauritza (asutajaliige 1900) juurde. Oldi teadlik, et seal majas tarvitatakse alkoholi õige tagasihoidlikult. Oldermann aga saatis sinna noormehed, kes olid eriti napsulembesed. Noored humanitaarteaduste tudengid arvasid, et seal hakkab igav ja mõtlesid välja kaksteist riugastega küsimust, mida võiks lõunalauas arutada. Üks küsimus oli, et kui ookeani visata kivi, kas ta kõrge vasturõhu tõttu jääb hõljuma või vajub põhja.

Mina võtsin osa väga esinduslikest külaskäikudest vil! vil! Adolf Lauba, Juhan Sihveri ja Oskar Kersoni juurde. Viimases kohas istus peremees laua otsas ja tema paremal käel oli koht ette nähtud vil! Ludvig Parkasele, kuna aga viimane hilines, algasid serveerimised minust, pidin olema väga tähelepanelik, et etiketi vastu mitte eksida.

Kokkupuuteid vilistlastega nende kodudes tuli ette nii mõnigi kord. Vilistlaste Villem Reinoki ja tema poegade Voldemari ja Leo juures Tallinnas Järve tänaval olen üsna mitmel korral elanud. Laekurina käisin vil! kindral Gustav Jonsoni juures, kuna ta oli "juhtseri" seisusesse sattunud.

Sv! Leonid Kohlap oli kirglik revolvrite, brauningute jt. väikelaskeriistade koguja, hüüdnimega "Püstol". Ta elas Koplis "sturm freie bude" peal (vaba olemisega elupaik, kus võis ka mürtsu teha). Kui teda esimest korda külastasin, lasi ta minu tervituseks kuuli puitlakke. Hullem lugu juhtus minuga Tartus, kui olin veel krasserrebane. Peale kommersi perekonnaõhtu lõppu sõitsime suurema seltskonnaga Karl Pärli kutsel sv! sv! Saralite professorist isa korterisse, mis asus ülikooli loomakliinikus. Seal lasi keegi kummutitagust seina jahipüssiga, nii et krohv lendas ja daamid olid mures oma tualettide pärast.