korp! Vironia

Vil! Amberg: Eesti majanduselu arengust

Vironia panus Eesti majandus- ja kultuurielus kuni Esimese maailmasõjani

20. sajandi esimesil aastail, Vironia algusaegadel, oli Tartus ajalehe "Postimees" ümber pärast seda, kui Jaan Tõnisson juba 1896. aastal K. A. Hermann'i asemel selle lehe peatoimetaja kohale oli asunud, kogunenud eesti haritlasi, kes oma tööd mitte ainult eesti kultuurielu edendamiseks ei rakendanud, vaid kes ühes majandustegelastega, ärimeestega ning põllumeestega hakkasid ka eesti rahaasutusi ellu kutsuma ja asutama. Tol ajal olid ju peagu kõik suuremad kaubanduslikud ja tööstuslikud ettevõtted Eestis veel baltisakslaste käes. Selle baltisakslaste majandusliku ja privilegeeritud ülevõimu vastu, mis nad veel feodaalajast olid alal hoidnud, astus Jaan Tõnisson kindlalt välja ja kutsus "Postimehes" eesti rahvast ühes tema haritlaste, ärimeeste ja põllumeestega võitlusse ühistegevuse alusel. Sellel ajal oli "Postimehe" toimetuse liikmeks ka Vironia vilistlane, luuletaja Ernst Enno, kes aga pärast 1905. aastat Pärnu elama asus ja "Linda" tegelikuks toimetajaks sai.

Kui eesti ühistegevusele alus pandi, siis asutati ka Tartus I Tartu Eesti Laenu- ja Hoiuühisus. Selle asutuse tegelikuks juhiks valiti Vironia pere liige Eduard Aule, kohe pärast seda, kui ta 1902. aastal polütehnikumi majandusosakonna oli lõpetanud. Ehkki Aulel sellel ajal küllalt võimalusi oli häid ja tulutoovaid kohti saada Venemaal, asus ta siiski, jäädes kodumaale, esimest eesti rahaasutust juhtima kahekümneviierublase kuupalgaga. Samal ajal avas teine Vironia vilistlane, Hans Margens, Tartus raamatupidamise kursused nii üldaladel kui ka ühistegevuse alal, milliseist kursustest mõned aastad hiljem välja kujunes kaubanduskool. Selles koolis said paljud meie noored haridust ning mitmed Vironia vilistlased olid seal kooliõpetajateks. Kui Tartus 1904. aastal Tartu Vastastikune Krediit-Ühisus asutati, siis tuli seda rahaasutust juhtima Pihkva linnast Junker & Ko pangast Vironia vilistlane Artur Uibopuu, palju väiksema palgaga, kui ta sel ajal Junker & Ko pangas sai.

Kui Tallinnas Linnavolikogu valimistel 1905. aasta algul Konstantin Päts'i juhtimisel eestlased sakslaste üle võidu saavutasid ning sellega põlise Eesti linna peremeesteks said, siis hakkas nii Tartu kui Riia ülikooli lõpetanud haritlasi suuremal arvul Tallinna valguma, et osa võtta Tallinna linna omavalitsuse tööst kui ka Tallinna ühiskondlikust elust. Muuhulgas asutati 1906. aastal Tartu eeskujul ka Tallinna Vastastikune Krediit-Ühisus ja selle ettevõtte organiseerijaks ning tegelikuks juhiks kutsuti Tartust Artur Uibopuu, kuna nüüd Eduard Aule asus Tartu Krediit-Ühisust juhtima. Teatavasti kujunes Eesti omariikluse ajal nendest kahest krediitühisusest välja kaks suuremat panka, nimelt Krediitpank Tallinnas ja Kaubapank Tartus.

Nende eesti rahaasutuste asutamine tegi muidugi baltisakslastele palju tuska ning nende olemasolu ei meeldinud neile põrmugi. Nende ridade kirjutajale rääkis kadunud Artur Uibopuu järgmise loo Tallinna Krediit-Ühisuse avamise ajast. Kui selle asutajad-osanikud panga avamise päeval viis tuhat rubla hoiusummana Krediit-Ühisusse olid toonud ning Ühisusel enesel veel rahakappi ei olnud, kus seda summat alal hoida, siis oli Artur Uibopuu selle raha saksa panka, G. Scheel & Ko, hoiule viinud. Kui härra Scheel seda tehingut oli näinud, oli ta Artur Uibopuu poole pöördunud ning ironiseerivalt ütelnud: "Also, die ganze Summe der gegründeten estnischen Bank beträgt nur 5000 Rubel." ("Vai nii - terve asutatava eesti panga kapital küünib vaid 5000 rublale.") Artur Uibopuu oli talle vastanud: "Ja, Herr Scheel, wir sind Anfänger und die Anfangssumme ist wirklich 5000 Rubel, aber merken Sie, Herr Scheel, daß wir in einigen Jahren Sie einholen werden." ("Jah, hr. Scheel, oleme algajad ja algamiskapital on tõesti 5000 rubla: aga märkige, hr. Scheel, et me mõne aasta pärast jõuame teist ette.") Need Uibopuu sõnad läksid täide, sest kaheteistkümne aasta pärast oli Tallinna Krediit-Ühisus see pank, mille kaudu Eesti Vabariik algpäevil Soomest laenu sai, ning Artur Uibopuu allkiri figureeris esimestel Eesti Vabariigi võlakohustustel ühes teiste nõutavate allkirjadega.

Kui hoogsalt Tallinna Krediit-Ühisus juba oma algaastail töötama hakkas, sellest annab kõige kujukama pildi see asjaolu, et neli aastat peale tema asutamist, 1910. aastal, finantseeriti selle rahaasutuse algatusel koos teiste eesti rahaasutustega kaks kõige suuremat tolleaegset ehitust Tallinnas, nimelt Tallinna Krediit-Ühisuse oma maja, Jaani tänav 6, ning "Estonia" teatri- ja kontserthoone Estonia puiesteel. Need kaks ehitust läksid koos maksma umbes poolteist miljonit rubla, ning kui arvesse võtta selle aja rahalisi läbikäike ning neid takistusi, mis nende ehituste püstitamisel kohalikud vene võimud ehituste juhtivaile tegelastele ette veeretasid, siis peab küll ütlema, et nende ehituste lõpuleviimisega Tallinna eesti seltskond oma haritlaste ja ärimeeste eestvõttel heroilise ajajärgu läbi elas.

Nii ei tahtnud selleaegne Eestimaa kuberner Korostovets algul ehitusplaane ja kavu kinnitada, põhjuseks tuues, et nende ehituste plaanid on soome arhitektide Lindgreni ja Saarineni poolt valmistatud ning ei ole enne selles asjus pöördutud Eestimaa kubermanguarhitektide poole. Edasi toodi põhjuseks, et kahte nii suurt ehitust ei jõua eesti rahvas korraga ehitada, kuna Krediit-Ühisusel ei jätku nende ehituste jaoks rahalisi ressursse. Edasi tehti Vene võimude poolt raha saamiseks takistusi sellega, et Tallinna Vene Riigipanga osakond, mille juhatajaks oli umbkeelne venelane Jerzow, ei diskonteerinud Tallinna Krediit-Ühisuse ja teiste eesti rahaasutuste äriveksleid. Tihti ütles kuberner Korostovets eesti haritlastele, kes tegelikult neid ehitusi juhtisid, ironiseerivalt: "Kas Te nende kahe ehitusega tahate luua eesti parlamendihoonet (teatrihoone) ning eesti pangahoonet (Krediit-Ühisuse maja)?" Need Korostovetsi ironiseerivad sõnad läksid aga täide, sest 1919. aastal avati Eesti Asutav Kogu teatrihoone kontsertsaalis, ning Eesti Pank sai oma alguse Tallinna Krediit-Ühisuse majas Jaani tänav 6. Kuid kõigist takistustest ja raskustest saadi siiski üle ning need kaks ehitust viidi ühisel jõul ja nõul lõpule sügiseks 1913. aastal. Nende ehituste tegelikuks tööde juhiks oli Vironia vilistlane diplom.-insener Karl Ipsberg, kes 1910. aastal Venemaalt, Vene riigi raudteede kõrgema ametniku kohast loobudes, kodumaale tuli. O/Ühisus "Estonia Kontsert- ja Teatrihoone" ehitamise juhatuse liikmeteks olid koos teiste Tallinna eesti haritlastega veel meie vilistlased Artur Uibopuu, Konrad Mauritz ja Georg Westel.

Pärast seda, kui eestlased 1905. aastal Tallinna linnavalitsuse sakslastelt üle oli võtnud ning kui suurem eesti rahaasutus, Tallinna Krediit-Ühisus, ellu kutsuti, hakati Tallinnas hoogsalt asutama nii üldkasulikke rahvuslikke ettevõtteid kui ka eraettevõtteid nii hästi haritlaste kui ka ärimeeste algatusel. Olgu siin mõned neist ettevõteist nimetatud, kus Vironia vilistlased mitte väikest osa ei mänginud. 1906. aastal asutati Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus. See ühisus omandas A. Pert'ilt ajalehe "Päevaleht", mis Eesti avalikus elus juba enne Esimest maailmasõda suurt osa hakkas edendama, ehkki ta oma veergudel ränga vene tsensuuri tõttu kõike seda avaldada ei saanud, mis vahest ehk väga tarvilik oli eesti elus. Koos teiste haritlastega olid juba algpäevil Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuse juhatuse liikmeiks ka Vironia vilistlased Artur Uibopuu ja Konrad Mauritz. 1911. aastal asutati Tallinnas eesti meremeeste algatusel Tallinna Laeva-Ühisus ja selle asutajaliikmete hulgas näeme Vironia vilistlast Konrad Mauritz'at ja Oskar Amberg'i. Umbes samal ajal kutsuti ellu Eesti Põllumajanduse Keskus "Estonia" ja Eesti Seemnevilja Ühisus ning nende ettevõtete eesotsas leiame jälle meie vilistlasi Johan Sihver'i ja Juhan Kalm'i.

Selle hoogsa tegevuse eesti majanduselus katkestas kahjuks Esimene maailmasõda.