korp! Vironia

Rebaste elu korporatsioonis Vironia

Nagu selgub näiteks vil! Walter (Valter) Hiire (c. 1936/II) mälestustest, säilitati korporatiivses kasvatuses teatud riiapärane karmidus:

Esimest korda viibisin Vironia konvendis külalisõhtul sügisel 1932. Tollest õhtust on säilunud hääd mälestused, sest külalistesse suhtuti sõbraliku tähelepanuga, püüdes vestluste varal tutvuda külalise isikuga, tema valitud teaduskonnaga ja huvialadega.

Ei jäetud aga kasutamata võimalust külalise aasimiseks kui selleks arvati põhjust olevat. Tollel õhtul pälvis tähelepanu keegi Adamson, kellelt päriti, et kas tal pole mitte sugulasi Skandinaavias.

Külalisõhtud kujunesid tavaliselt hubaseiks koosviibimisteks õllelauas, koos cantustega, pakkudes rohkeid võimalusi tutvumiseks tulevaste lihtliikmete kandidaatidega.

Pidulikkus Vironiasse vastu võtmisel on jäänud meelde aastateks. Teatav ooteärevus istudes väikses saalis ja oodates sissekutsumist vapisaali. Siis seniori tõsised sõnad tervituseks uutele lihtliikmetele ja kõikide seltsivendade käesurved.

Rebaste kasvatuse peamised ülesanded langesid oldermani, magister cantandi ja magister paucandi õlgadele. Esimene õpetas korporatsiooni sisekorda ja kombeid. Teise ülesandeks oli üliõpilaslaulude õpetamine, nii et rebane hätta ei jääks, kui talle anti korraldus cantust teha. Kolmas kandis hoolt terve konvendi, seega muuseas rebaste, spordielu eest.


Riias mängis referaatõhtute pidamine tähtsa rolli noorte silmaringi avardamisel. See komme jäi mõneks ajaks Tartus soiku. Oma mälestustes nendib vil! Aavo Aavelaid (c. 1928/II): "Ainsa referaadina ajavahemikus 1928-32 oli minu ettekanne teemal: "Üliõpilasorganisatsioonide ajalugu", mille kandsin ette pärast korralise konvendi koosoleku lõppu, istudes oma scriba toolil. Samal teemal avaldasin ka artiklitesarja "Üliõpilaslehes". Magister referendi ametit meil tol ajal konvendis ei olnud." Sellele mõõnale aga järgnes tõus. Vil! Karl Pärl (c. 1931/II) teatab konvendile oma 20. jaanuaril 1933. a. koostatud aruandes, et 1932. a. sügissemestril peeti kuus referaati, kusjuures kuulajaid oli vastavalt kakskümmend seitse, kolmkümmend üks, kakskümmend seitse, kakskümmend üheksa, kakskümmend kaks ja kolmkümmend neli. Selles referaatide sarjas seati luubi alla peamiselt vaid üliõpilaskonna enda elu: - Korp! Vironia ajalugu, asutamiseni - Korp! Vironia ajalugu, Tartu ajani - Mõtteid akadeemilisest tööst - Tegelik autasu - Korporatiivne rebaste kasvatus - Comment, vennastuse sümboolika.

Tänapäeval mäletatakse, kuidas kolmekümnendate aastate keskel võis kuulda ka laiemat kultuurilma puudutavaid rebaste referaate - ajaloolistel, kirjandusteaduslikel või muusikateaduslikel teemadel. (Poliitikat ei käsitletud.) Vahest oli ka ettekirjutatud teemas teatud mängimisvõimalusi - nagu seda kasutas ära Herbert Uustalo (c. 1939/II), nentides "Armastuse"-teemalises referaadis, et "Armastus on soe asi, aga ta ei saa soojaks mitte ilma kehalise kontaktita, olgu see kasvõi väiksest sõrmest kinni hoidmine." Tavaline referaat kestis veerand või pool tundi, millele järgnes küsimusi. Tegevus hõlmas tavaliselt vähem kui tunni. Teoreetiliselt pandi igale rebasele kohustuseks referaati pidada, kuid tegelikult nii mõnigi rebane pääses sellest proovist, tänu coetuste suurusele, semestri piirangule ning kombele pidada vaid ühte tööpäevast referaati nädalas.

Tõsisemate nädala sees toimuvate referaatide kõrvale pakuti vahest, laupäeva õhtuti, rebase impromptreferaati. Sealjuures mõni leidlik noor, vana või sammeldanud maja tellis välja eelhoiatusteta kolme-nelja-viie-minutilise sujuva esinemise veidral teemal, näiteks - Altukse kella helina mõju rebase hingeelule - Kuuvalguse paiste mõju kaerakasvule - Lendav kotlet voorimehe habemes. Kellel sõnad ladusalt suus, võis loota nii kuulajaskonna jalgade hõõrumisele vastu põrandat kui ka kiitusklaasile.