korp! Vironia

Vironia ebaametlik tegevus okupeeritud Eestis

vil! Aadu Ritso


Nõukogude tagalast kodumaale jõudnud ja Saksa okupatsiooni alt vabanenud viroonlased leidsid kohe ühise keele. Kõige suuremaks koosviibimiseks kujunes 1944. a. aastapäeva kommerss, mis peeti vil! Hans Õunapuu korteri verandal. Seal osales üle kahkümne vilistlase, nende hulgas Arvo Lainvee, Aadu Ritso, Arnold Laagus, Ruudi Hain, Hugo Paalmann, Oleg Reile, Karla Sahk, Felix Sauks ja Edgar Teder.

Pidulauda pandi kõrvuti istuma Punaarmee majori vil! August Otsa ja Wehrmachti "kapteni" vil! Endel Kullamaa. Pidu kestis hommikuni, s.o. liikluskeelu lõpuni. Varsti pärast pidu mõned vil! vil! arreteeriti ja mitmeid kuulati üle.

Kui 1960. aastate algul valitsusrezhiim muutus järk-järgult leebemaks, hakati julgemalt koos käima kohvikutes ja restoranides. 1970. aastate keskpaigast alates kohtuti vil! vil! Valter Juure, Elmar Männiku ja Eduard Siiraku eestvõtmisel igal esmaspäeval kell 12.00 (s. o. kohviku avamise ajal) Kadrioru vanas kohvikus trammipeatuse vastas, hiljem uues Luige kohvikus. Enne kohvikusse minekut tegid pensionäridest vilistlased ühe tiiru Kadrioru pargis. Käidi koos "veteranide" nime all. Siin peeti ka pidulikke koosviibimisi kommersside puhul ja juubelisünnipäevi. Ka kommersse nimetati sünnipäevadeks. Kadrioru kohvikus käivaid vilistlasi oli küllaltki palju. Kord aastas tehti kokkuvõtteid osavõtjate kohta.

Vil! Oskar Põder organiseeris ka teise kooskäimiskoha restoranis "Kännu Kukk", kuid see ei leidnud küllaldast poolehoidu.

Kui 1980. aastate keskel Kadrioru Luige kohvik jäi remonti, organiseeris vil! Elmar Männik vilistlaste kooskäimise restoranis "Rae" (end. "Corso" kohvik). Seal sai olla üsna omaette, sest võimaldati restorani tulek pärast lõunat, mil see oli ametlikult kinni.

1988. aastaks, s. o. ajaks, mil vilistlaskogu ametlikult tegevust taaselustas, oli liikmeid, kes omavahel läbi käisid, umbes 35, neist Tallinnas, Tartus, Viljandis 1 ja Pärnus 1 ning Moskvas 1.

Teistes EKL korporatsioonides oli vilistlaste arv märksa väiksem. Mõned korporatsioonid käisid koos kord kuus koos abikaasadega. 1980. astate algul tegi korp! Fraternitas Liviensise vil! Evalt Elman ettepaneku hakata kord kuus koos käima nii, et igast EKL-i korporatsioonist võtaks osa vähemalt vilistlane. Korp! Vironiast on nendel kokkutulekutel osalenud vil! vil! Friedrich Johannson ja Aadu Ritso.

Surnud vilistlaste haudadele viisid matustel osalenud viroonlased alati pärja. 1969. a. asutati vil! Valter Juure algatusel pärjafond, mis kujunes vilistlaste osamaksudest. 1976. a. hakkas fondi pidama vil! Elmar Männik, kes andis asjaajamise 1989. a. üle vilistlaskogu laekurile vil! Endel Kullamaale. Pärja lindile trükiti "akadeemiliste sõprade" või "ülikoolikaaslaste poolt", sest Vironia nime kasutamine oli ohtlik. (Palju võis tõesti sellel ajal sõnast sõltuda: kui hotellile "Viru" taheti panna nimeks "Vironia", Tallinna Linna Täitevkomitee koosolekul keegi tõstis üles küsimuse, et kas see pole tagurliku üliõpilaskorporatsiooni nimi.)

Olulist osa viroonlaste seas etendas asutajaliige subseenior ja hiljem olderman vil! Richard Mitt (hüüdnimega "Punkt"). R. Mitil olid säilinud mitmed Vironiaga seotud huvitavad esemed, muuseas suur venna päevik Vironia asutamise ajajärgust ja suur asutajaliikmete foto.

Tähtsamad korp! Vironia reliikviad viidi vil! Eduard (Ets) Siiraku juurde, kes muutus aja jooksul vilistlaste hulgas autoriteetseks ja keda hakati pidama seenioriks. Kuni nägemise nõrgenemiseni oli ta väga energiline ja jäädvustas järgnevatele põlvkondadele fragmente Vironia ajaloost.

Ferdinand-Robert Miti (hüüdnimega "Professor") üliõpilasaastatest oli säilinud päevikuid, mis küllalt põhjalikult valgustasid korp! Vironia saamislugu. Vil! Eduard Siirak korrastas need mälestused 233-leheküljeliseks käsikirjaks, jättes sealt välja mõned siivutud kohad.

Vil! Eduard Siirak kirjutas ka ise unikaalse raamatu Riia Polütehnikumis õpinud korp! Vironia vilistlaste kohta. Raamat ilmus Torontos 1975. a. Enne käsikirja kirjutamisele asumist pidas ta vil! Aadu Ritsoga pikemalt nõu käsikirja struktuuri ja selles käsitlemist leidvate elulooliste andmete üle, samuti ka, kuidas kirjutada, ilma et sellest kellelegi paha tuleks. Kirjutamist hoiti suures saladuses. Teada olevate andmetel Eestis enam asutajaliikmeid ei elanud, elasid ainult kadunud vilistlaste abikaasad, kelle käest sai huvitavaid andmeid. Viimasena suri asutajaliikme vil! Johann Ritsoni abikaasa Marie 1989. a.

Vil! Siirak kirjutas käsikirja kahes eksemplaris, kontrolleksemplar oli vil! Aadu Ritso käes. Teine jäi autori kätte ootama soodsat juhust välismaale toimetamiseks. Lõpuks õnnestuski tal saata see käsipostiga Stockholmi. 1969. a., kui vil! Aadu Ritso viibis USA-s, arutatas ta käsikirja kirjastamise küsimusi vil! Leo Peedoga ja telefoni teel vil! Edgar Saksaga. Ühtlasi leppiti kokku, et käsikirja avaldamisel ei tohi selles esineda autori nime, kuna see võinuks Eestis temale ohtlikuks saada. Sellest peeti ka Torontos kinni. Eduard Siirakul oli väga hea meel, kui veel enne surma sai oma teost näha. Käsikirja juurde kuulus ka album coetuste ja teiste vanade piltidega, mis läks kaduma. Küll jäi aga alles Vironia asutajaliikmete pilt koos allkirjadega ja esimese eestseisuse foto.