korp! Vironia

Mälestusi muusikalisest tegevusest Vironias

Vironia muusikaelu kahe maailmasõja vahel iseloomustavad nii andekus kui andumus. Banaalsemaks musitseerimiseks rakendati vana püstklaverit, tõsisemaks esinemiseks aga konvendisaalis asuvat Steinway tiibklaverit. Leiti küll otstarbekaks pidada Steinway võtit magister cantandi käes, et ainult õiged muusikahuvilised võiksid seda kasutada: oli esinenud juhuseid (nagu seletab Jüri Elken oma mälestustes), kus klaverile õlut sisse valati, et hääl mahedamaks läheks.

Mõneks ajaks oli korporatsioonil ka oma orkester - millele lisaks nii vanade coetuste mälestused kui ka mitmed fotod tõendavad, et Ratsarügemendi pillimehed olid konvendiruumides hästituntud külalised.



Aukohal iga akadeemilise korporatsiooni siseelus seisab laul. Vironia cantuse arengut saab mõnel määral analüüsida sõdadevaheliste aastate kahe cantusbuchi abil - mõlemad umbes 210-leheküljelised taskuraamatud, tagakaan kummalgi varustatud metallist naelapeadega, et cantusbuch võiks kannatamatult lebada ka märjal õllelaual. 1925. a. pakutakse Gaudeamus't ilma oma viienda salmita, Vivat et respublica, et qui illam regit .... (Respublica read - küll pliiatsiga kirjutatud cantusraamatu tänapäeva Toronto Vironia koondise valduses olevasse eksemplari - jäid laulmata Riia ajal, kuna laulmine oleks tähendanud tsaaririigi heakskiitmist.) Selle vastu ilmneb 1933. a. Gaudeamus täielikul kujul. 1933. a. lisanduvad veel Soome, Läti ja Poola riigihümnid, kindlasti peegeldades Vironia kasvavat huvi ülepiiriliste suhete vastu. Saksakeelses osas seisab 1925. a. In Dorpat angekommen ning Stosst an, Dorpat soll leben, kus 1933. a. seisab "Tartu". Kui Toronto 1925. a. väljaande eksemplaris esineb 1925. a. O Alter Burschenherrlichkeit'i osas vaid käsitsi sisse kirjutatud Violett, Schwarz, Weiss, siis on need sõnad 1933. a. laotud. Saksa keele taandumist Vironia muusikaelus tunnistab asjaolu, et kui 1925. a. on saksakeelseid cantusi 61 (eesitkeelseid 101), siis on neid 1933. a. vaid 38 (eestikeelseid 115).

Vironia informaalsemat sõdadevahelist lauluelu iseloomustavad Valter Hiire mälestused:

Jõudsin Vironiasse "ooperilauljana", olles esinenud aasta varemalt Hiietargana E. Aava ooperis "Vikerlased" Vanemuises. See asjaolu tekitas mulle pahandusi magister cantandi Paul Pinnaga, sest "laulukoolide" vahetuse tõttu (maestro Arno Niitofi siirdumisel Tallinna, ma jätkasin õpinguid Rudolf Jõksi juures) mu lauluõpetaja ei soovitanud mul üldse laulda.

Rebaselt aga ei pärita tema "laulukooli" ja nii see juhtus minugagi: laulsin cantustundides, Vironia perekonnaõhtul ja Üliõpilaskonna 1936. a. kontsertballil. Neil puhkudel saatis mind klaveril oskuslikult sv! Herman Malvet.

Laulsin ka perekonnaõhtutel 1937 ja 1938 ning Tallinna vilistlaste ja seltsivendade külastamisel 1937. a. kevadel. Tubli pianistina saatis mind coeter Roman Toi.

Ei mäleta enam kui mitmeid kordi seltsivendade omavahelistel koosviibimistel pidin ikka ja jälle laulma Mefisto serenaadi Gounod ooperist "Faust". Leidsin endale koguni ühe "lauluõpilase".

Kevadel 1938 saabus Tartu Riigi Ringhäälingu meeskond, et üliõpilaskonventides teha heliplaadistusi üliõpilaslauludest. Vironia oli külastamise nimestikus jäänud viimaseks, mille tõttu ringhäälingu mehed jõudsid kohale alles pärast keskööd. Selle eest nad aga pääle vajalikke heliplaadistusi jäid istuma Vironiasse kuni hommikuni. Hää sõna ja vajaliku tasu eest nad nõustusid tegema mulle heliplaadi, millele laulsin kaks aariat. Klaveril saatis coeter Roman Toi.

Jäänud korra istuma lauas konvendi väiksesse saali küünalde põledes ja koidu lähenedes, korraga üks vanematest semestritest avaldas soovi, et ma laulgu R. Schumanni "Kaht grenadeeri". Et olin konvendi vanuselt koosistujaist noorim, siis pidin kihutama koju noodi toomiseks. Teised seltsivennad vahepeal toimetasid kohale vana harmooniumi, millel mind saatis sv! E. Harkna. Mälestus sellest esinemisest pole kustunud tänaseni: vana konvendi hoone, mis eksisteeris juba enne Napoleoni Moskvasse minekut, pimedus ja vaikus ümber ringi, vilkuvad küünlad lühtrites ja kardinate vahelt sisse kippuv koit.