korp! Vironia

Vil! Alexander Jenase väljatoomine Hiinast

Kui NSVL konfiskeeris Vironia esemeid 1940. a. augustis, kanti Eesti Rahva Museumi paberitesse (praegu Eesti Ajaloo Museumi kaustades) kirjeldusi nii Buddha kujust kui siidpannoost:

Buddha täiskuju, puust. Värvitud üleni pronkslakiga ... Vasaku käe pöidla ja väikese sõrme, parema käe pöidla ja keskmise sõrme küüned pikad, ulatuvad kuni 6 mm üle sõrmeliha. Kaela ümber lai narmastega pits. Allpool seda mingi särgi algus, mis kinnitatud vööga. ... Mantel langeb korrapärastes, mustrilistes voltides. Peakate tugeva tutiga. Näol õndsalik naeratus, silmalaud langetatud, kuid avali. Figuuri kogukõrgus 61 sm.

Pannoo, siidist, Hiina päritoluga. Suurus 158 x 68 sm. Põhitoon tumeviolett, milles teise koetehnikaga samatoonilised lillekaunistused, mis kohati musta abil välja tõstetud. Pannoo keskel ülevalt alla 3 tähegruppi, valmistatud hõbedast. "Elagu, kasvagu, õitsegu." ... Vasakul ülal, paremal vähe all ja vasakul all üks mehefiguur Näod kõigil figuuridel maalitud pappi katvale riidele, peakatted riidest. Habemed loomulikust jõhvist ... Paremal all nurgas kinnitatud pannoole paarisnõeltega hõbeplaat 15,8 x 7 sm. Plaadile graveeritud: "Korp! Vironiale Mukden, 6. XI vil! A. Jenas." 


Tänasel päeval on Buddha täiskuju Vironia Tartu konventi veel jõudmata.
Kuid siidist pannoo on eksponeeritud Tartu konvendi vilistlaste toa seinal.


Kaug-Ida sõja-aaastail jäi nende esemete annetaja - insener vil! Alexander Jenas (c. 1914/II) - oma kohale, sattudes Jaapani Mandzhuuria okupatsioonivalitsuse ja sellele järgneva Mao Zedongi reziimi alla. Austraalia koondise kaasabil aga suudeti 1961. a. vil! Jenas Austraaliasse välja tuua. Ta asus oma abikasaga elama Sydney'sse.

Oma kuuekümnenda kaheksandal eluaastal vil! Jenas sooritas kolm nõutavat eksamit Sydney Ülikoolis, et saada tunnustust oma Harbiini Ülikooli poolt väljaantud diplomile. Selle järgi võeti ta vastu kohaliku inseneride kutseühingu täisõiguslikuks liikmeks. Ta töötas oma surmapäevani projektide peakontrollijana ühes suures ehitusfirmas. Surma põhjustas südamerabandus 7. jaanuaril 1970, vil! Jenase seitsekümnenda viiendal eluaastal.

21. detsembril 1961 kirjutas vil! Jenas vil! Imant Siimerile (c. 1923/I) kirja, mille ära toome täies ulatuses:

Armas kaasvil! Siimer,

Suurem tänu Sinule armsa kirja eest ja palun ka kallidele Viroonlastele nende õnnitluste ja tervituste eest minu pääsemise puhul "Pambu kardina" tagant tänada. See üle 21/2 aastane ootamine väljasõidu luba peale oli õudne, kannatades nälga ja hirmu. Tänu taadile, kõik on selja taga ja olen hakkanud omas vanaduses uut elu peale, nii elu sisseseades, kui ka töös, tegeledes omal inseneeri alal. Rootsi oli küll mul pea esimesel kohal, kuid see kardetav aatomi tolm hoiatas ja saatus juhatas mulle oma tee uuele kodumaale Austraaliasse. Ja ma ei ole eksinud, maa on ilus, kasvavad kuused ja männid ja ka seedrid ja palmid, inimesed on lahked, tuttavaid palju, puudust mitte millegist. Mis aga kõige armsam, olen jälle väikese Vironia pere keskel. Kolm päeva pidasime linnast väljas ühes loodusrikkas kohas oma 61 aasta Vironia kommerssi. Oli 12 liiget koos ühes 3 rebasega. Koosviibimine oli väga ilus ja mulle üllatav, sest olen ju kindlalt korporatsioonis haruldase unikumi osaliseks saanud: viimane aastapäeva pühitsemine peale Riia oli mul Moskvas 1917 a. ja nüüd järgmine 44 aasta pärast Austraalias, elades Hiinas. Mis mind sidus ja ühendas Vironiaga, see oli sissekasvanud vendlus, mida üleval pidas vil! K. Mauritzaga kirjavahetus kuni 1940, side Tartuga akad. poja B. Annoki läbi ja 1955 a. saadik põnev kirjavahetus meie asutajaliikme Rich. Mittiga Tallinnas kuni siiani. Ka Eestis viibimine 3 nädalat 1939 aastal aitas selleks kaasa. Kommersi algul esimesel päeval ööse magama minnes saime üles kutsutud ja üllatuseks leidsime seinal uue Vironia vapi, mis oli vil! Leinboki näputöö, otsast kuni lõpuni, suurepäraselt väljatöötatud ja kingitud konvendile. Kohe kõlas vappi nähes lipulaul. Jälle läksivad silmade ees mälestused meie Vironia lipust ja vapist mööda. Vironia aastaraamatust leidsin vil! Olgred Aule üteluse, et pr. Aline Aule korteris hoiti Vironia lipp, kui esimese sõja ajal olime sunnitud Riiast lahkuma. Ja, mäletan, kuidas ma kui üks viimastest Riiast ärasõitjatest mai algul 1915 aastal, Vironia vapi ja lipu karikatega paukimise korvis milles mõnikord ka magatud sai Tartu tõin, sest Riia langemine oli ette nähtud. Vist tõin ta oma kaasrebase Ilmar Parisega ühes, kellega koos elasime, kindlalt ei mäleta. Suure heameelega ja aukartusega lugesin, et proua Aline Aule Eduard Aule mälestuseks Stokholmi koondisele kinkis lipu. Mõttes suudlen ta armsat kätt ja palun mu sügavam kum[m]ardus ja tänu talle üle anda. Oleks veel palju kirjutada, ruttan tööle ja leht on otsas. Vivat, crescat, floreat Vironia in aeternum! Seltsivendliku tervitusega

Alex. Jenas


Proua Aline Aule kingib 1960. aastal Stockholmi koondisele lipu